Wednesday, October 19, 2016

Omadega põhjas!

Veerevate kivide rand
Nii nagu eelmises postituses öeldud sai on selle kirjatüki sisu pikast nädalavahetusest Murmanskis. Tegemist siis samanimelise oblasti pealinnaga. Asutatud sada aastat tagasi põhiliselt oma jäävaba sadama tõttu. Praegu elab linnas 300 000 inimest ja põhiliselt tegeletakse kaubanduse ja erinevate maavarade töötlemisega. Kuna linn oli NSVL ajal tähtis sõjaline tugipunkt, pommitasid natsid selle maatasa. Seetõttu oli vanu maju vähe ja suurema enamuse arhitektuurilisest imeteosest moodustasid meile tuntud hrutšovkad - viie kuni 12-korruselisteni välja. Murmansk asub 68 põhjalaiuskraadil, mis tähendas minu jaoks uut põhjarekordit. Tegelikult käisin hiljem ka 69 laiuskraadil ära, sellest pikemalt juba hiljem.
Aljosha
Meie reisiseltskond koosnes kaheksast inimesest, kellest kaks liitusid meiga reedel, ise alustasime väljasõitu neljapäeva õhtul. Teekond lennujaamast korterisse oli üürikorteri omaniku poolt korraldatud, seega muret polnud. Saime õhtul 11 paiku oma võtmed kätte ja pakid maha pandud ning suundusime kohe virmaliste jahile. Selleks puhuks olid eelmisel nädalal käinud tüdrukud soovitanud meile lahket kohaliku giidi Jurit, kellel oli täpselt 9-kohaline hea läbitavusega sõiduvahend. Kui ma kuulsin, et auto on kolm aastat vana olin ma enam kui üllatunud, sest disain pole muudetud alates 1959. aastast. Omal käel virmalisi jahtides oleksime ilmselt odavamalt läbi ajanud, kuid ma olen suhteliselt kindel, et ise me poleks valgushowle pileteid saanud. Kuna Juri on seda juba aastaid teinud, oskas ta meid ka pilvise ilmaga kohta viia, kus päikesetormid nähtavad olid. Esimesel ööl me küll nägime virmalisi, kuid kahjuks segasid korraliku etendust pilved, mistõttu google pildiotsingu väärset elamust ei saanud. Olime väljas hommikul kuueni.
Söesadam
Poolikud virmalised
Teise päeva otsustasime omal käel mööda saata. Hommik oli tulenevalt eelmisest õhtust hiline kui siiski piisav, et vaadata ühe päevaga ära enamus linna vaatamisväärsusi. Üldiselt võib öelda, et Murmansk on suhteliselt igav linn. Tripadvisor´i top kümnest on 8 erinevad mälestusmärgid, 1 tuumajäälõhkuja ja 1 ühissaun. Meie otsustasime vaadata suurimat monumenti, millel nimeks Алёша (Aljosha, kui keegi ei oska kirillitsat lugeda). Tegemist siis 35.5 meetri kõrguse sõduri kujuga, mis on mõeldud Teises Maailmasõjas hukkunud sõduritele. Kohalikud uhkustasid, et nende kuju on kõrgem kui Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros. Asus see ühel kahest mäel/künkal Murmanskis. Vaade linnale oli hea ja erinevalt tänavavaatest oli linna ülevalt alla vaadates üllatavalt ilus. Ka 60ndate paneelikad tundusid kenad ja ilusti linnapilti sobivad. Kahjuks on see aga petlik tunne (huvi pärast võite vanu aerofotsid Õismäest vaadata). Jalutasime ka linnas ringi ja tutvusime originaalse vene linnaeluga. Peterburgi võib antud linna kõrval väga euroopalikuks pidada.
герои Рoссий
Vaade linnale
Kolmanda päeva olime plaaninud väljasõiduks Juriga Barensi mere äärde Териберка (Teribjerka) külla ja selle lähiümbrusesse. Külas elab praegu natuke alla tuhande inimese, kellest enamus tegelevad kalastamisega. Juba tee antud külla on erakordne. Umbes 50 km tuleb sõita kruusateed tundras, kus ümberringi vaadates näed nii kaugele kui silm seletab - imeline kooskõla loodusega. Kahjuks on paljud kohad rahvusele kombekohaselt prügiga kaetud. Tundraväljale pissile minnes komistasin kellegi ainurakse jäetud pahnahunnikule otsa ja mõtlesin, et miks sellised inimesed üldse elavad. Samasugust käitumismustrit näeb kahjuks ka Piiteri ainuraksete seas aga õnneks on siin erinevalt tundrast koristajad, kes eelinimetatud indiviidide järelt koristavad. Lisaks maalilisele maastikule ja kalurikülale käisime ka kohaliku rannikuääres, kus nägime nii vaala kui ka tuhandete aastatega marmorisse graveeritud hiiglaslike auke. Pimeduse saabudes võtsime ette tagasitee, lootes teepeal ka virmalisi kohata. Kehva ilma tõttu selles asja ei saanud.
UAZ 2206 - 2013 väljalase 2,7 liitrine bensiinimootor
Tühi tundra - 360 kraadi tühja maad
Linnasilt sai Piupau kleepsuga tagitud
Valgusshow
Neljas päev kulges rahulikus rütmis. Hommikul (tavainimese jaoks juba lõunal) käisime bisnis lunchil ( vene keeles siis бизнес ланш), kus saime 300 rubla e. väga ümmarguselt umbes viie euro eest kolmekäigulise söögikorra koos joogiga. Et päev luhta ei läheks külastasime ka maailma esimest tuumajäälõhkujat, millel nimeks Lenin, ning uudistasime ka kohaliku ülikooli ja Murmanski kallastel asuvaid künkaid, kus avanes järjekordne kaunis vaade ümbritsevale linnale. Teised läksid veel õhtul virmalisi jahtima, mina ja paar kutti veel otsustasime puhata ja korteris jalkat vaadata. Magada saime kahjuks kõigest kaks tundi, sest poole kuuest oli takso majaees ja sõit lennujaama võis alata. Taksosõit oli kokku 35 kilomeetrit ja maksis näkku euro viiskümmend. Inglise keeles tellides oleks võinud ilmselt hinna 10-ga korrutada. Lennule järgnev päev koolis möödus raskelt aga see-eest oli õhtul uni hea. Kuna parememad pildid on veel Jensi kaameras ja filmi lähen ilmutama nädalalõpus siis seniks peate leppima piltidega telefonidest.
Vee jõud tuhande aasta vältel
Vee ja kivide jõud vol2


Kolme turbiiniga tuumajaalõhkuja Lenin
Ma Leniniga sõitmas
real OG

Virmaliste manamiseks hundijalavesi
Üks vahva naljapilt ka lõpetuseks

No comments:

Post a Comment