Uued tuuled

Patricku kass Kla

Keegi pidas pulmi Balboa pargis, hakkasin pulmafotograafiks

Pärast roadtripi tegelesime põhiliselt couchsurfimise ja San Diego avastamisega. Esimeseks hostiks oli meil nibuneediga 41 aastane Patrick, kes andis meile häid tippe, mida kuhu vaatama minna ja kes oli hoolimata vanusest üks päris nooremeelne vend, kellega sai räägitud poliitikast, muusikast ja filmidest, magamiseks oli suur punane lahtikäiv diivan, kuhu ilusti kaks rasva magama mahtusid. Päevasel ajal olime väljas linna avastamas, sest Päts ei luband meil koju jääda, arvatavasti nägi näost, et muidu oleksime korteri tühjaks tassinud, aga tegelikult oligi see hea, et meil ei lubatud koju vedelema jääda, sest näha on päris palju seal linnas, märkimisväärseimad kohad olid imo Balboa Park, mis kujutas endast väga suurt parki kus oli mitmeid muuseume ning USS Midway museum, mis on endine lennukikandja millel on mitmed lennukid ja helikoptereid, seal sai tutvuda pilootide ja muude emalaeva crew elutingimustega, mis olid päris p*tsis ikka. Päts hostis meid pühapäevast reedeni.

Reedel panime LA-sse Lakersi mängu vaatama, mille hulgas saime näha ka Twilight Zone nimelist asja, lähemal uurimisel selgus, et tulemas on uus osa, mis esilinastub esmaspäeval, ning sajad inimesed, kes seal kino ümbruses telkisid, ootavadki just seda samust filmi, mis oli suht naljakas. Mäng oli cool, Lakers võitis, publikut oli palju, show oli võimas ja popcorni refill oli tasuta. Üpris viimasel minutil saime ka hosti endale, kelleks oli James. James oli mees, kes helistas 3 korda ja küsis kas me oleme San Diegos, samalajal kui me tema maja ees teda ootasime, kohale tuli ta oma Civicu ja ühe sõbraga, mõlemad olid purjus ja tahtsid burritot sööma minna, mida me ka tegime. Jamesil oli ka housemate Adam, mõlemad olid väga 420 sõbralikud ja näitasid lahkesti meile ka oma aeda, kus kasvasid tomatid, chillikaunad, kurgid (James oli taimetoitlane) ja kanep. Kui Pätsi kodu oli seest viisakas ja mõnus, siis nende kahe potheadi kodu oli suht mitte meie maitse, erinevate mõtteinimeste plakatid seintel, kuivand roosid ja palvehelmed igalpool, toad täiesti sitased ja haisevad, korralik hipi peldik ühesõnaga, tüübid ise olid jutu poolest täitsa lahedad sellid muidu, aga koristamisest polnud ilmselt kumbki kunagi midagi kuulnud. Õnneks samal öösel kui seal magama hakkasime jääma sai Andre smsi ühelt hostilt nimega Zenab (kutsusime Zen-iks teda), kes ütles, et võib meid hostida, niisiis järgmine päev saigi asjad kokku korjatud ja Zeni poole ajama pandud.

Joogid @ Firehouse

Zen elas Pacific Beachil suures ja ülimõnusas korteris, talle meeldis juua ja naerda hoolimata sellest, et ta 30 oli, suhtumiselt võis pakkuda, et tegemist on 20 aastase neiuga, mis sobis meile väga hästi, sest me polnudki veel nö San Diego ööelu näinud. Zen vedas meid oma lemmikkohta milleks oli Firehouse ja kuna ta seal veel töötas ka, siis sai ta tasuta jooke meile koguaeg, ning sebis guidodest turvamehed ära, et nood Andre ka veel sisse lubaks. Kõik oli perfect, päeviti käisime erinevates outletides riideid otsimas ja õhtuti kostitas Zen õlle või mõne shotiga jälle, vaatamata meie juhtumistele tema kodus oli tal alati chill ja shit happens suhtumine, mis tegi seal olemise eriti mahedaks. Ülimõnus pleiss kus viimase nädala sai veeta, kui lõpuks postkaardid saadetud, kingid ostetud ja kohvrid pakitud, Zeniga kinos käidud, oligi käes neljapäev, et San Diego lennujaama minna ja sealt lennukiga Hiina lennata, kus passisime 15h "Award-winning, amazing Guangzhou Airport"-is, mis oli päris korralik pellar ja ei kujuta ette mis awarde see koht võitnud on, lõpuks jõudsime kohale sihtpunkti milleks oli Perthi lennujaam, kuhu tulid vastu meile Ketlin ja Heikki (Andre õde ja tema bf), kes tõid väsinud pekid koju ära puhkama.

Jägermeister Albre uudistamas uut suksut, mille tegi kuulsaks Meelis Joost, Saab 9-5te!

Pärast paari tundi und saime üle pika aja taas kokku Kaspari ja Mihkliga, kellega ülejäänud päeva koos ringi sai käidud ja Mihklile uus autogi soetatud. Järgnevad paar päeva käisime ühe naise aias tööd tegemas, et rahad tasku saaks pista kohe ja tuju hea saaks, mis ka õnnestus. Nüüd oleme aktiivselt mõlemad tegelenud püsiva töökoha saamisega, ning nv-ks sai Andre jälle õnneks meile mingid otsad, kust siis jälle väiksed summad tasku saab panna. Vahepeal sain kokku veel Joanni ja Sandriga, kellega käisime tööbüroos ära ja üle pika aja sai muljet panna ja naerda igast sita üle mis juhtunud on, ning eile sai Andre endale auto, millega kohe siis Tauri ja Alani poole kihutasime.

Edaspidi ongi nüüd plaan siin stabiilsele joonele saada, et saaks kindlale tööle ja raha kõrvale panna, et järgmine aasta uuesti USA tripp ette võtta, sest vaadata on seal veel palju ja Las Vegast ei saanud nautida nii nagu oleks tahtnud, siis tuleb see kindlalt uuesti ette võtta.

City Beach

MMEEERIKUH - FUCK YEA'

San Diego - Flagstaff - Grand Canyon - Las Vegas - Hoover Dam - Los Angeles - San Diego 1400+ miili (~2300km) 4 päeva

1. päev, sõit algas elevusega, polnud ju kumbki varem USA-s ringi sõitnud ja mina isiklikult kartsin isegi Tallinna liiklust, siis ei kujutanud ette mis n*ssimine seal 4-6 realistel maanteedel pihta hakkab, sellest hirmust sai suht kiirelt üle, kuna teed olid mõnusalt laiad ja päris kiirelt harjus ära sellise tempokama liiklusega, tee äärne loodus oli ilus ja väga muutlik, vahepeal olid suured mäed, siis järsku oli täiesti kõrb ja siis paari miili pärast võisid jälle olla kaktuste ja erinevate põõsastega ümbritsetud, vaatamist oli kõrvalistujale küllaga, aga ka juhina sai päris palju ringi vaadatud, sest liiklus oli kõrvalteedel üpris rahulik ja mõnikord sõitsime üksinda pikal sirgel mõned miilid. San Diegost startides olime lühikeselt riides, st pmst, et maika, lühikesed püksid ja varbavaheplätad, sihtpunkti jõudes märkasime esimese asjana, et inimesed kõnnivad ringi kinnaste, mütside ja jopedega, õues oli meie kohalejõudmise hetkel 1 kraad, hommikuks oli -7 kraadi, tänu sellisele tempimuutusele jäi sõber haigeks ka kohe, öö veetsime backpackeri dormis, mis oli odav, aga ka suht ebamugav.

2. päev, hommikul võtsime 1$ burgerid Carl's Jr. ligi ja panime ajama Grand Canyoni poole, vahepeal käisime lennumuuseumist ka läbi, mis oli päris huvitav, selle kõrval oli ka vanade autode muuseum, mille sai ka kiirelt läbi käidud, seal oli ainult max 10 autot, lennumuuseumis see eest mitukümmend lennukit külastajatele vaatamiseks pandud. Sealt edasi läks mitmekümne miiline sirge tee Grand Canyonini välja, autopilet oli 25$ ja see kehtis nädal aega. Rahvast oli päris palju, erinevaid hiinlasi, ameeriklasi ja muid rahvuseid. Vaade mis avanes, oli uskumatult võimas, seda kirjeldada on liiga raske, peab ise nägema, et uskuda. Seal vaatasime ringi kuskil 2h ja liikusime edasi Las Vegasesesse, kus otsustasime kohapeal endale ööbimise vaadata, leidsime mingi International dormhouse, kus siis võeti hea meelega ja odava raha eest jällegi vastu erinevast rahvusest noori, meie jagasime tuba mingi 4 eluvennaga kes olid LA-st tulnud Hangover 3 ööd tegema sinna, meil oli samuti plaanis linnapeal ringi käia ja ringi vaadata. Üks asi mis natuke häiris oli see, et kuna LV-s on neid stripikaid samapalju kui roostetäppe 20 aastasel Opelil ja nende klubide promojaid veel rohkem, siis iga 5m tagant oli mingisugune tüüp ligidal, kes pakkus enda visiitkaarti ja tasuta limo stripikani. Nägime hästi palju halloweeni meeleolus inimesi, kelle kostüümid olid uskumatult head, kahjuks pilti ei jõudnud nendega koos teha, aga Bumblebee, The Joker, Frankenstein jne, kõik väga hästi tehtud kostüümid. Sai mõned kohustuslikud pildikohad läbi käidud ja oligi aeg tagasi dormi minna, järgmise päeva plaane tegema hakata ja õllevinest uinuda.

3. päev, algas enamvähem samamoodi, et ärkasime, autosse stuff ja sööma ja siis Hoover Dami poole tagasi, ilus kõrge tamm, palju turiste jne. Pärast seda panime LA poole ajama, kohale jõudes läksime ühte hotelli, mis eelnevalt välja oli vaadatud, kohapeal selgus, et hotell on odav, naised on ilusad ja joogid on tasuta, super, "võtame kohe kaks ööd". Õhtuti käis seal mingi pidu, päris palju erinevaid rahvuseid oli koos, kuna me tahtsime normaalselt magada, siis ei viitsinud enam dormroomiga huiata ja võtsime privaattoa mille hinnavahe oli väga väike. Päeviti käisime LA peal Hollywoodi silti vaatamas, Walk of Fame kõndisime läbi, mis väga erilist muljet ei jätnud, kuna erinevad noored "kodutud" siltidega need weed jne olid selle suht hõivanud. Vahepeal ostsime mingilt vanamehelt Star Mapi, mispidi otsisime P.Diddy, Tailor Swifti ja David Beckhami majad üles, kedagi neist muidugi ei näinud, sest ühel oli suur värav hekiga maja ees lihtsalt läbi mille ei näinud majagi, nn Beckhami elukohas sama keiss ja Swifti maja oli üldse mingi ridaelamuboks, nii et ilusti tõmmati persed lohku 10$ kaardiga. Õhtul jälle tagasi hotelli, poest soodushinnaga mingi väike jook ligi ja seal siis seda rüübet lahendama.

4. päev, kuna meil otsest plaani edasi polnud minna enam, siis mõtlesime, et äkki võtame veel ühe öö tolles hostelis, aga kuna seal olid kõik toad Halloweeni tõttu broneeritud siis otsustasime minna mujale. Pärast mitut eksimist, millest üheks oli Comptoni linnaosa, kus kartsime, et suured mustad mehed varastavad meid paljaks, otsustasime San Diegosse tagasi tulla, niisiis panimegi San Diegosse tagasi, kus käisime õhtul veel Pacific Beachil ja lõpuks saime rahulikult oma madratsile magama.

Üldiselt, kui kedagi huvitab veel siis autoks oli 3.7L mootoriga 2012 aasta Dodge Charger, benakulu jagunes 125 dollarit näkku, kõige odavam bensiin mida paarist jaamast võtsime oli 3.60 dollarit gallon, 1 gallon on 3.78l. Teed olid valdavalt heas korras, ainult paaril korral oli tunne, et teedeehitajad olid mällaris olnud.


KÕIK PILDID ON MINU TEHTUD JA KEEGI EI KASUTA NEID ILMA MINU LOATA

Hõumid väes!

See nädal lahkusid me seast mõneks kuuks (~2,5 kuud linnalubadeni) Kaspar ja Nuudel kes ühinesid juba teeniva Õppur Joostiga Kuperjanovi Luurekompaniis. Nädalavahetuse mõlemal õhtul sai ka kutte ära saadetud ja Mari juures/linnas joogid tehtud, väga tore. Igastahes kõike paremad neile ning kindlasti näeb teid mõne aja pärast külastuspäeval!

Peace!

Sibul üle lombi

Minul tekkis suve algul mõte tulla mikimaad avastama, kuna Laura (minu endine tore klassiõde) ning tema sõbranna Mari juba siin ees elasid, siis mõtlesin, et miks ka mitte, algne probleem oli raha, ning kui see probleem lahendatud, viisa käes ja lennupiletid pihus, oligi minek. Marsruut TRT-TLN-HELSINK-NY-LA-SD läbimisele kulus ~28h, mille vältel magasin natuke üle tunni aja, nagu arvata võib, oli tunne kohale jõudes ülihea, isegi sellise väsimuse ja selja ja persevaluga lennukis istumisest.

Kui Tartus läksin bussile paksu pusa ja külmavärinatega, siis siia jõudes oli öösel t-särgiga väljas olles palav. Praegu kirjutades on väljas 40 kraadi sooja näiteks, sellise ilma puhuks on meil õnneks hoovis bassein ja alkopood kõrval, kus 12 pack Coronat maksab 14.99$, äss diil.

San Diegosse koju jõudsime kell 3.30 öösel, mõistagi oli mul muud teha, kui magama minna. Kuna jetlag oli veel sees ja ajavahega ei olnud harjunud, siis plaanitava 12h+ uinaku asemel magasin kuskil 6 tundi ja selletõttu väsisin päeval kiiremini ära, kuid igaljuhul, esimene päev San Diegos käisin esimest korda elus sushit söömas (suht pede, et esimene kord 21 aasta jooksul alles nüüd oli, i know right), siis tüdrukud näitasid mulle veel linna ja tutvustasid paarile oma sõbrale mind. Laura pidi õhtul tööle minema, kuid Mari mitte, nii jäimegi meie koju Coronat jooma, ning liikusime õhtul Laurale külla ja tegime vesipiipu Mari töö juures. Teine päev möödus samamoodi linnapeal käies, nimelt käisime kaltsukas koju erinevaid asju vaatamas, kuna meil erilist sisustust pole, siis sai midagi välja vaadatud ja õhtul pidime Mariga jälle õlut libistama, aga ma olin liiga nõrk ja vajusin üldse magama, enne kui kumbki meist pudeli lahti jõudis teha :(. Kolmas päev viisid neiud mind sellisesse kohta nagu Old Town, mis meenutab mingit westerni laadset kohta, aga turistikas. Seal käisime söömas ja tegime kergelt windowshoppingut, kuni lõpuks järgmise trolliga Fashion Valley-sse läksime, kus tegime natuke reaalset shopingut. Lõpuks korjas Laura sõber meid peale, viis mind ja Mari koju, ning Laura tööle. Õhtu lõppes sellega, et Mari liikus ka tööle ära, mina jäin koju Andrega websexi tegema ja õlut jooma, ning lõpuks jäin üldse magama. Tänase päeva plaan on vist kodus külma kondi ääres olla ja coronat laimiga juua, ning välja 40 kraadi kätte väga pead ei julge pista, eile sai juba õlad kergelt põletatud. Jutu lõpetuseks lisan paar pilti ka, holla cuuz!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg.

Algatuseks üks artsy editiga rulavideo.

Open Horizon from Russell Houghten on Vimeo.

Varsti hakkab kool pihta ja rahvas läheb uuesti laiali, kes Tallinnasse, kes väljamaale õppima. Üks on aga kindel, Piupau uue filmi "Uus film" mant on peaaegu koos. Natuke introt vaja veel teha ja siis juba saab Priit montima hakata. Film tuleb välja ilmselt sügise lõpus või talve algul, niiet olge valmis. Ma käisin eelmine nv pealinnas tiimiga natuke juttu puhumas ning kui kõik hästi läheb, on sell aastal suema/exit/piupau/dc poolt talvel päris palju oodata. Ei hakka veel midagi välja ütlema, kuid ideid oli palju ja loodetavasti lähevad enamus ka käiku. Seniks aga nautike "Uue filmi" treilat.

piupau "UUS FILM" trailer from Priit Palumaa on Vimeo.

Kaspar G.

Perega reisul

Ukraina kõrgeima mäetipu lähedal xDxD

Kuna blogi on suhteliselt surnud, mõtlesin, et kirjutan oma puhkusest. Nimelt päev peale rhcp kontserdit  hakkasime perega ukraina poole liikuma. Marsruut algas Tartust ja lõppes otsesõiduga, umbes 24h, Ukrainasse. Teepeal oli üleminek eurotsoonist välismaailma silmaga nähatav. Isegi Poola sitad teed tunduvad Ukraina „augu sees kaks suuremat auku“ teede kõrval nagu taevane kingitus. Selline tunne on küll, et nõukogude aeg on tagasi tulnud. Teedel valdavalt sõidavad ladad, nivad ja vanad sõjaväe masinad. Uusi autosid kohtab üpris harva ja tänavatel liiguvad inimesed lehmi karjatades. Kahe hobusega vanker on ka väga popp liikumisvahend. Õnneks on inimesed sõbralikud ja lahked ning üldiselt on kõik õrnalt odavam kui kodumaal. Nt bensiini liiter on alla 1,1 euro ja 5 korralikku jäätist sai 2,2 euroga.
 

Ma niisama

Sookolliga

Meelelahutusliku kohapealt oleme käinud erinevaid vaatamisväärsusi linnades vaatamas ja mägedes matkamas. Esimesel matkapäeval sai kohe Ukraina kõrgeim tipp Hoverla (2061m) vallutatud.  Kui meie olime matkavarustusega siis mõned klemmid tulid tippu, kusjuures tee sinna oli päris raske, varbavahekatega ja kalja lürpides. Sel päeval tuli kilometraasiks ligikaudu 30km. Teised matkapäevad on lebomad olnud, neist ei hakkaksi pajatama.  Lisan paar illustreerivat pilti kah, olge mõnusad!

Yaremchast läksime Hoverla otsa ja sealt Solotvino’sse, mis oli selline enamvähem kuurortlinn. Seal olid nimelt soolajärved, kus siis rahvas sai oma keha turgutada ulmeliselt soolases vees solgutades. Basseinis jalgu polnud võimalik põhja panna,  sest soolane vesi hoidis keha niimoodi vee peal, et uppumine oleks koõvasti rohkem energiat võtnud, kui veepeal püsimine. Peale ujumist sai viimast korda Ukraina „mini-supermarketit“ külastatud, kus vajalikku toidukraami pidi müüjatädi käest küsima. Üks asi, mida Ukrainast kindlasti ostma peab on viin, sest see kraam on veega pmst samas hinnaklassis. Liitrine kohalik viin maksis nelja euro kanti. Ukrainast sai lahkumine ette võetud Rumeeniasse Musta mere poole. Üleminek Ukrainast Euroopasse (Rumeenia) oli võimas – augud asendusid teedega ja ladad daciatega. Küll aga külaelu jäi sarnaseks – hobused ja kaarikud kihutavad mööda teid ringi.

!!!Brazzers presents!!!

Venna sünnipäev

Rumeenia liikluskultuur sobib meie liiklushuligaanidele Kaurile ja Ralfile, sest seal olid kiiruspiirangud vähetähtsad ja kui sul „kiire“ oli võisid ka punase tulega üle panna või ummiku korral võisid kõrvalreast kõige ette sõita. 50ne alas mendile 100ga radarisse sõita, nii et viimane ei teinud teist nägugi ei olnud harv juhus. Kahjuks on aga Rumeenias snickersite hulk üpris suur. Meil suutsid kaagid telgi eeskoja otsast lõigata (prolly noaga) ja toidukott läks kah autost lappama.

Ma niisama vol2

Mari niisama kindluses

Lõpuks siis kodus tagasi, seljataga 5290km, mis sai läbitud 93h50min-ga, keskmine kiirus 55km/h ja keskmine kütusekulu 7,0l/100km. Kuna jutt on kirjutud lõikudena, võib esineda mõningaid stiilierinevusi.

 Olge mõnusad ja nautike seda suvekest niikaua, kui seda veel on!

Surfilaager 2012

Joujoujou, suvel kõik nii tegusad, et blogisse eriti mingeid uuendusi ei tule, kuigi võiks. Kui asjale kohe peale lennata, siis järgmine postitus kajastab minu seiklusi surfikas. Nimelt kolmapäeval asusime Tõnise, Kristeli ja Mariga sinnapoole teele. Poolel teel saime teada, et sinna ei tohi oma sööki ega jooki kaasa võtta ja kontroll pidavat maru hull olema. Meil oli plaan ikka oma söögid-joogid ise kaasa võtta, mistõttu hakkas meil operatsioon pakkimine. Sai siis kõik söögid ja joogid kuskile auto õõnsustesse ära peidetud ja mõned asjad ka kottidesse. Kohale jõudes võttis vastu meid narkokoer (soz, nime ei mäleta. Ära südamesse võta quca), kes meid põhjalikult üle nuuskis. Ei saanudki edasi sõita, kui mendid meid kohalikule turvameeskonnale (dussmann security) üle andis, kes siis meid maru põhjalikult uurisid. Paar kotti pidime läbi puistama ning pean austalt ütlema, et vahele jäämine oli ühtede trussikute kaugusel. Õnneks aga meil vedas ja me millegagi vahele ei jäänud. Samuti saime Kristeli täisealise peale nö. maha mängida, tehes tõnisega seal väikest etendust saime ka talle täiskasvanu käepaela. Kõik laabus ja saimegi telgid püsti panna. Kohapeal ootasid meid ka lauri, liis, mihkel ja heleri, kes võitis endale hellitava hüüdnime "Mowgli", seda tänu tema hurmavale padjanäole ja igavesele isule. Mowgli üle sai nii palju nalja tehtud, et viimane ka solvus. Õhtul sai väiksed napsud tehtud, laagris ringi vaadatud ja tuttavaid otsitud (mida eriti ei leidnud). Teine päev oli õnneks mõnus ja ennustatud vihma ei tulnud, mistõttu kõik rõõmsalt rannas päikest võtsid ja elu nautisid. Kõik said ka tõnise ja lauri purjelaudu proovida ning mõnel uustulijal tuli isegi päris arvestatavalt välja. Päeva puhates õhtusse saadetud, suundusid kõik rannakinno, kus sai "Vasaku jala reedet" vaadatud - soovitan soojalt, kes veel pole näinud. Vihmaga läks meil õnneks hästi - see nimelt tuli kõik öösel ära ja päevad olid suhteliselt kuivad, va. mõned sahmakad. Kolmas päev oli mõnevõrra tuulisem. Õnneks olid kohal mõnusad lätlased, kes tasuta skimme laenutasid, tänu kellele me siis neli skimmi võtsime ja paar tunnikest neid nautisime. Kahjuks pidime me varem lahkuma, kodus ootavate kohustuste pärast, mistõttu viimased kaks päeva jäid meie jaoks ära. Kuuldavasti olid needki mõnusad. Kokkuvõtteks julgen öelda, et laager oli mõnus, va. ülekorralduslik söögi/joogi pool, ja kui see üks väike viga, mis oli, ära lahendatakse, võib järgmine aasta mind seal ilmselt uuesti näha. Olge mõnusad ja laiffige, keegi võiks kirjutada oma seiklustest ka. =))))
Pce, k1zZ4

Paar pilti siin meist kah:
http://noortehaal.delfi.ee/news/chillaks/fotod-surfilaagrilisi-heitlik-ilm-ei-heiduta.d?id=64673398&fb_source=message#

VIP pidu Wupas

Eile päeval teatas Kaur, et õhtune jalka vaatamine toimub Eintsi venna söögikohas Wupas mis muidu oleks pühapäeva õhtuks kinni aga eilse finaali puhul avatud vaid meie seltskonnale. Suupisted on da house ja odav vaadiõlu. Järgmise korrani yo

Jaanipäev 2012

Kutid arvasid, et hea idee kui ma kirjutan jaanipäevast. Ehk siis härra Tamm hakkas üpris hilja seletama, et võiks ikka kõik koos jaani pidada. Peale arutust ja küsimist ja inimeste arvamuse kuulamist otsustati Vaibla puhkekeskuse kasuks, mis asub võrtsu ääres. Rahvast kutsuti päris korralikult ja igast toredaid nägusid oli jälle üle pikaaja näha. ReenaReimo võtsid toa endale ja pidu algas sealt. Ilmselt mingi kella 8 ajal olid kõik inimesed kohal juba. Tehti grilli ja joodi head paremat. Kauri läpakast jalka ja kõik jutud. Hiljem tuli mingi onuke oma süntekaga sinna laulma ja küla pidu võttis tuurid üles. Vanad head Eesti laulud ja tantsu sai lastud korralikult. Lõke oli äge, aga ilm oli täiesti sitt. Tuul oli mega tugev ja vihma sadas vahelduva eduga, aga inimesi see ei heidutanud üldse. Kõvemad kutid ja 2 neidu käisid hommikul ujumas isegi.
Ok tegelt ma ei viitsi väga kirjutada enam midagi. Mingi vend pani põlema ennast, teine sai peksa. Kiirabi käis 2 korda. Targad lasid hommikul telke kokku ja keegi pani magamiskoti lipuposti otsa või kuidas iganes seda nimetatakse. Kella 11 ajal hakkas tädike meid välja peksma, Reimole oleks politsei kutsutud, sest tüdrukut varastasid vetsupaberit ja mis iganes draama seal veel oli. Härra Teiss suutis oma jalanõud ära kaotada, mis ausalt täiesti normaalne. Kuulsin, et viimased hakkasid alles kell 5 tagasi sõitma. AGA, pildid räägivad paremini kui tuhat sõna, niiet have fun!

Last day in Buzios

                       Täna oli viimane päev Buzios ning homme sõidame juba Rio lennujaama ning hakkab teekond kodu poole. Käisime täna bagiga ringi rallimas ja külastasime erinevaid randu. Õhtu poole vaatasime Saksamaa-Kreeka kohtumist ja sõime.

Äge sild.

lebos

??

-Orm

Surf is up

Hommikul käisime rannas kus ma sain esimest korda elus surfi proovida. Rand oli äge ja laine super. Esimese korra kohta läks isegi päris hästi. Paar korda sain juba vaikselt püsti seista. Põlvede peal sõitsin ühe laine lõpuni. Homme siis proovib paremini. 

Siis käisime poes toitu ja muud ostmas. Siis istusime maha ühte baari. Tellisime burxid ja vaatasime jalkat. Siin hoiavad kõik portugalile põialt.

 Peale jalkat läksime Oskleni poodi. Osklen is a Brazilian sportswear clothing company, owned and created in 1989 by Brazilian entrepreneur Oskar Metsavaht. Viimase viie aastaga moemaailma tippu tõusnud disainer Oskar Metsavaht on 1925. aastal Brasiiliasse rännanud Oskar Leonhard Metsavahi pojapoeg.

 Turist

rate

 Kohalik pro

Hüljes

-Orm

Costa Do Sol

Kuna Rios on kõik tehtud/nähtud siis sõitsime täna Buziose. Bussiga sõitis siia umbes kolm tundi mis oli isegi kahtlaselt normaalne teekond.

Vaade üle läppari kaane.

Võtsime kaheks päevaks bagi.

Kohalik skatepark

-Orm