"Sügis käes, sügis käes, lehti muudkui langeb"

SÜGIS

Pealkiri järjekordselt eksitav, sest selle kirjatüki koostamise ajal langeb väljas laia valget lund, kuid eelmise nädala kokkuvõteks siiski sobilik. Sügisene külm on sarnaselt Eestile ka Piiterisse jõudnud ja talvemütsid, sallid ja kindad tuli välja otsida. Häid Murmanski pilte pole siiani kätte saanud, sest Saksa ordung näitab oma klassi.

Sõbrapilt Aleksandriga

#piupaucrew

Nädala sees midagi erilist ei toimetanudki. Paar päeva võttis aega, et Murmanskist välja puhata ja kooliga järjepeale saada.  Kuulsin kohalikult tüdrukult vahvat juttu vene mentaliteedi kohta, kus kahe naise pidamine pidavat normaalne olema. Seda muidugi juhul kui jõmmil raha on. Nädalavahetusel Peterburi naise juures, nädala sees Moskvas. Temagi peres oli see tavaline, et pereisa teeb koguaeg tööd ja naine ning lapsed käivad reisimas. Küsimusele, miks isa reisile kaasa ei tule sai vastuse: "ta peab ju tööd tegema!". Selline elu siis. Õnneks näeb ka teistsuguseid, euroopalike, maailmavaateid.

Fännid

Lumelaua hooaeg on algamas. Seda kuulutavad mitmed filmi esilinastused. Reedel käsime Union Binding Co. filmi Stronger vaatamas - sarnaselt Eesti linastustele jagati sponsorite nänni. Suurt järelpidu polnud, mistõttu suundusime ühele õllele baari. Vaestele tudengitele omaselt võtsime teepeale reisipassiks paar õlut, et rännak libedamalt läheks. Samal õhtul leppisin Dimaga kokku, et lähme laupäeval lumelauaga sõitma. Umbes 100km kaugusel Piiterist hakati juba nädalake tagasi kunstlund tootma, tänu millele kohalikud aktivistid ühe solkari ülesse lükkasid. Tegime seal esimesed triibud ja tutvusime kohalikega. Hiljem ütles Dima, et kohalikud olid väikse vau efekti saanud, kui nende jaoks suvaline vend kohale tuli ja kohe rippima hakkas. Pühapäevaks oli plaanitud järgmine linastus. Seekord siis Helgasonide ja BYNDxMDLS lühifilmidega. Võrreldes reedese üritusega oli korraldus parem, anti tasuta jooki, profid jagasid autogramme ja ka suuremas kogustes nänni. Kahjuks oli üritus pühapäeval, mistõttu pärast filmi läksid enamus inimesi koju ja suurt järelpidu polnud (kui oli siis meie korralike üliõpilastena läksime viimase metrooga koju).

fs boord

Sõber Dmitriga

Nädala alguses otsustasime toakaaslastega veel viimast päikselist ilma nautida ning läksime linna jalutama. Võtsime sihiks Narvskaya väljakul oleva triumfikaare ja seal lähedal asuva pargi. Väljas olid mõnusalt soojad plusskraadid ja päike paitas põski. Tundub, et selleks aastaks viimast korda.

Triumfikaar - parem kui Berlinis

Omadega põhjas!

Veerevate kivide rand

Nii nagu eelmises postituses öeldud sai on selle kirjatüki sisu pikast nädalavahetusest Murmanskis. Tegemist siis samanimelise oblasti pealinnaga. Asutatud sada aastat tagasi põhiliselt oma jäävaba sadama tõttu. Praegu elab linnas 300 000 inimest ja põhiliselt tegeletakse kaubanduse ja erinevate maavarade töötlemisega. Kuna linn oli NSVL ajal tähtis sõjaline tugipunkt, pommitasid natsid selle maatasa. Seetõttu oli vanu maju vähe ja suurema enamuse arhitektuurilisest imeteosest moodustasid meile tuntud hrutšovkad - viie kuni 12-korruselisteni välja. Murmansk asub 68 põhjalaiuskraadil, mis tähendas minu jaoks uut põhjarekordit. Tegelikult käisin hiljem ka 69 laiuskraadil ära, sellest pikemalt juba hiljem.

Aljosha

Meie reisiseltskond koosnes kaheksast inimesest, kellest kaks liitusid meiga reedel, ise alustasime väljasõitu neljapäeva õhtul. Teekond lennujaamast korterisse oli üürikorteri omaniku poolt korraldatud, seega muret polnud. Saime õhtul 11 paiku oma võtmed kätte ja pakid maha pandud ning suundusime kohe virmaliste jahile. Selleks puhuks olid eelmisel nädalal käinud tüdrukud soovitanud meile lahket kohaliku giidi Jurit, kellel oli täpselt 9-kohaline hea läbitavusega sõiduvahend. Kui ma kuulsin, et auto on kolm aastat vana olin ma enam kui üllatunud, sest disain pole muudetud alates 1959. aastast. Omal käel virmalisi jahtides oleksime ilmselt odavamalt läbi ajanud, kuid ma olen suhteliselt kindel, et ise me poleks valgushowle pileteid saanud. Kuna Juri on seda juba aastaid teinud, oskas ta meid ka pilvise ilmaga kohta viia, kus päikesetormid nähtavad olid. Esimesel ööl me küll nägime virmalisi, kuid kahjuks segasid korraliku etendust pilved, mistõttu google pildiotsingu väärset elamust ei saanud. Olime väljas hommikul kuueni.

Söesadam

Poolikud virmalised

Teise päeva otsustasime omal käel mööda saata. Hommik oli tulenevalt eelmisest õhtust hiline kui siiski piisav, et vaadata ühe päevaga ära enamus linna vaatamisväärsusi. Üldiselt võib öelda, et Murmansk on suhteliselt igav linn. Tripadvisor´i top kümnest on 8 erinevad mälestusmärgid, 1 tuumajäälõhkuja ja 1 ühissaun. Meie otsustasime vaadata suurimat monumenti, millel nimeks Алёша (Aljosha, kui keegi ei oska kirillitsat lugeda). Tegemist siis 35.5 meetri kõrguse sõduri kujuga, mis on mõeldud Teises Maailmasõjas hukkunud sõduritele. Kohalikud uhkustasid, et nende kuju on kõrgem kui Lunastaja Kristuse kuju Rio de Janeiros. Asus see ühel kahest mäel/künkal Murmanskis. Vaade linnale oli hea ja erinevalt tänavavaatest oli linna ülevalt alla vaadates üllatavalt ilus. Ka 60ndate paneelikad tundusid kenad ja ilusti linnapilti sobivad. Kahjuks on see aga petlik tunne (huvi pärast võite vanu aerofotsid Õismäest vaadata). Jalutasime ka linnas ringi ja tutvusime originaalse vene linnaeluga. Peterburgi võib antud linna kõrval väga euroopalikuks pidada.

герои Рoссий

Vaade linnale

Kolmanda päeva olime plaaninud väljasõiduks Juriga Barensi mere äärde Териберка (Teribjerka) külla ja selle lähiümbrusesse. Külas elab praegu natuke alla tuhande inimese, kellest enamus tegelevad kalastamisega. Juba tee antud külla on erakordne. Umbes 50 km tuleb sõita kruusateed tundras, kus ümberringi vaadates näed nii kaugele kui silm seletab - imeline kooskõla loodusega. Kahjuks on paljud kohad rahvusele kombekohaselt prügiga kaetud. Tundraväljale pissile minnes komistasin kellegi ainurakse jäetud pahnahunnikule otsa ja mõtlesin, et miks sellised inimesed üldse elavad. Samasugust käitumismustrit näeb kahjuks ka Piiteri ainuraksete seas aga õnneks on siin erinevalt tundrast koristajad, kes eelinimetatud indiviidide järelt koristavad. Lisaks maalilisele maastikule ja kalurikülale käisime ka kohaliku rannikuääres, kus nägime nii vaala kui ka tuhandete aastatega marmorisse graveeritud hiiglaslike auke. Pimeduse saabudes võtsime ette tagasitee, lootes teepeal ka virmalisi kohata. Kehva ilma tõttu selles asja ei saanud.

UAZ 2206 - 2013 väljalase 2,7 liitrine bensiinimootor

Tühi tundra - 360 kraadi tühja maad

Linnasilt sai Piupau kleepsuga tagitud

Valgusshow

Neljas päev kulges rahulikus rütmis. Hommikul (tavainimese jaoks juba lõunal) käisime bisnis lunchil ( vene keeles siis бизнес ланш), kus saime 300 rubla e. väga ümmarguselt umbes viie euro eest kolmekäigulise söögikorra koos joogiga. Et päev luhta ei läheks külastasime ka maailma esimest tuumajäälõhkujat, millel nimeks Lenin, ning uudistasime ka kohaliku ülikooli ja Murmanski kallastel asuvaid künkaid, kus avanes järjekordne kaunis vaade ümbritsevale linnale. Teised läksid veel õhtul virmalisi jahtima, mina ja paar kutti veel otsustasime puhata ja korteris jalkat vaadata. Magada saime kahjuks kõigest kaks tundi, sest poole kuuest oli takso majaees ja sõit lennujaama võis alata. Taksosõit oli kokku 35 kilomeetrit ja maksis näkku euro viiskümmend. Inglise keeles tellides oleks võinud ilmselt hinna 10-ga korrutada. Lennule järgnev päev koolis möödus raskelt aga see-eest oli õhtul uni hea. Kuna parememad pildid on veel Jensi kaameras ja filmi lähen ilmutama nädalalõpus siis seniks peate leppima piltidega telefonidest.

Vee jõud tuhande aasta vältel

Vee ja kivide jõud vol2

Kolme turbiiniga tuumajaalõhkuja Lenin

Ma Leniniga sõitmas

real OG

Virmaliste manamiseks hundijalavesi

Üks vahva naljapilt ka lõpetuseks

Võimalik vaid Venemaal ja hokimäng

Õhtune Piiter

Paula Peterhofis

Käisin ükspäev tipptunni ajal poes ja avastasin, et kõik videod ja jutud vene korrapäratust liiklusest vastavad tõele. Paar korda olen isegi tänaval "võimalik vaid Venemaal" olukorda kohanud. Ükskord kõndisin poest koju ja ületasin ülekäigurada, ühel pool jäi auto seisma, teisel pool aga aeglaselt liikuv Vanja kas ei näinud mind (võimalik, et telefonis pokemoni mängimise tõttu) või teda lihtsalt ei huvitanud üks jalakäija. Igatahes sain korraliku venekeelse sõimu osaliseks koos näpuvibutusega. Mis ma selle peale ikka kosta oskan. Mul on tunne, et tavaline linnakodanik andis osa oma mõistusest autot ostes müügimehele ära, sest tipptunniajal tahab igaüks roosa tule ajal veel ristmikule välja sõita. Loomulikult ei saa nad aru, et tegelikult selline teguviis aeglustab üldist liiklusvoogu ja lõpuks jõuavad nad hoopis hiljem soovitud sihtpunkti. Seega õppetund eluks: kui võimalik, väldi tipptunni ajal liikumist.

Park Viiburis

Katse

Sel nädalal palju ei teinud. Nädalasees tegin trenni ja käisin koolis. Ühes aines tegi õppejõud katse, kus näitas tellise veeimavust. Katse viidi läbi soolase vee ja tavalise veega ning tulemusena oli soolane tellis 30% niiskem pärast poolt tundi kuivamist. Megafun fact.

Neiud Peterhofist

CKA - Jokkerit

Laupäeval läksime pundiga KHL-i hokimängu vaatama. Võrreldes eelmise mänguga kus käisin oli staadion kaks korda suurem. Rahvast oli kokku 12 tuhande ringis. Mängu tase oli samuti kordades parem, oli näha et tegemist on ikkagi teise parima hokiliigaga. Vastamisi olid CKA Peterburist ja Jokkerit Helsingist. Lootsime, et Soomlasi tuleb rohkem kohale, mistõttu eeldasime ka suuremat tantsu ja tralli staadionil aga kahjuks seda polnud. Võrreldes jalkamänguga oli laulu vähem ja kogu atmosfäär oli pigem ameerikalik - näidati kisscam´e ja enamus laule olid välismaised. Kohalikud olid põtradest tugevamad ning võitsid lõpuks 6-0 - sommidel polnud korralike võimalusigi. Kaks kaklust oli ka, seega üldiselt võib mänguga rahule jääda.

Seltskond

Mälestusmärk Leningradi kangelastele

Eile käisin analoogiga pilte tegemas monument to heroic defenders of Leningrad´i juures. Selle kohta ütlevad pildid rohkem sõnu. Ilmad on siin ka päris krõbedaks läinud. Täna oli 2 kraadi sooja ja lähinädalateks soojemat ilma ei luba. Eelmisel nädalal ilmutasin ka teise analoogi filmi ära. Mõned pildid panin juba näoraamatusse aga paned need siia ka.

Toanaaber Adrianiga linna avastamas

Nädalavahetuseks lähme pikale puhkusele Murmanski. Lennupiletid saime 100 euroga. Vahemaa võrreldav teekonnaga Eestist Saksamaale. Täna broneerisime ööbimise ka ära, iseasi kas kohale minnes asi ka olemas on :D Kõrvaltoast tüdrukud käisid sel nädalavahetusel, seega homme saab neilt kuulda kuidas põhjas elu oli. Järgmine postitus juba põhjast tagasi tulles - stay tuned.

Ma niisama

Peep ja Pille Neeva kallastel

Mari ja Pille Verevalamise kiriku ees

Järjekorrad

Viiburgi reisiseltskond

Järjekord rongijaamas

Eelmisel nädalavahetuse (täpsemalt 25. septembril) sain kutse külastada Viiburi linna (ven. k. Выборг) ja selle lähedal asuvat parki. Erinevalt eelarvamustest osutus väljasõit päris edukaks - rong millega kohale sõitsime oli kiire ja mugav (välimus ja sisu suhteliselt sarnane Tallinn-Tartu vahel liikuvatele rongidele). Olenemata pigem pikast vahemaast (~130km) jõudsime kohale umbes pooleteise tunniga. Võrdluseks siis Kronstadti linna minek võttis aega 3 tundi ja oli vähemalt kolm korda lähemal. Juba sinna minekul sai selgeks, et kohalikele meeldib järjekordades seista. Rongijaamas piletijärjekord oli umbes 30-minutiline, olenemata sellest et läheduses asusid ka iseteeninduskassad, kus sai samamoodi piletit soetada. Rong oli kahjuks inimesi täis mistõttu saime paari peale ühe istekoha - asi seegi. Linn ise väga suur polnud, seda külastasime põgusalt. Üks ajalooline kindluse torn ja põhimõtteliselt kõik. Õhk suurlinnast väljas oli tunduvalt puhtam, seda saime ka varasemalt Peterhofis tunda. Ilm oli meeldivalt jahe, tänu millele oli pargis suhteliselt vähe rahvast. Minu jaoks oli park suhteliselt tavaline Soome graniidikamakatega järveäärne ala, teistele pakkus rohkem silmailu. Sellegi poolest oli mõnus vabas looduses ringi liikuda ja pikniku pidada. Põgusalt olen trügimisteemadel varemgi peatunud aga seekord sain pea taevaliku kogemuse. Otsustasime tagasiteel varem rongi peale minna, et istekoht tagada. Meie kurvastuseks oli rong juba ees. Meie õnneks aga olid uksed suletud, küll aga oli ukseesine pilgeni rahvast täis, kes olid valmis oma elu andma, et isekoht rabada. Uste avanedes saime osaliseks seigale, kus rahvamass vagunisse pressis nagu oleks näljasele üle paari kuu väike leivapalake visatud. Meie vagunis kaklust ei näinud, küll aga kaks babushkat sõnelesid kõval häälel (vahvad videod koha pärast kaklemise kohta leiab igaüks juutuubist). Sellega kahjuks rongiseiklused ei lõppenud. Igas peatuses tuli aina inimesi juurde, niiet lõpuks olime tihedamalt kokku surutud kui kilud karbis.

Järjekorrad rongi ees

Superarvuti hoones olev kämpuse makett

Esimene pool nädalast tuli koolile rohkem rõhku panna, sest juba kolmapäeval oli esimene eksam aines energy efficient buildings. Tegemist oli intensiivse kursusega, mille läbisime kahe nädala jooksul. Aine nimi on eksitav, sest tegelikult õppisime seal elektriinsenerile sobivaid asju - vähemalt sai kiiresti läbi. Eksam oli keeruline aga ilmselt saan ikka läbi.

Hokihall

Teisipäeva õhtul läksin kursavendadega teise liiga hokit vaatama. Üks oli oma tüdruksõbra käest tasuta piletid saanud. Mäng oli pigem aeglane aga vähemalt said mängijad paar korda üksteise peale kurjaks ja sai boksi vaadata - see oli vahva. Uuel nädalal lähen KHL-i mängu vaatama, see tuleb suure tõenäosusega meeleolukam. Kolmapäeval läksin Mihailovsky teatris Luikede Järve balletti vaatamas. Kokku kestis show 3 tundi ja oli kolmes vaatuses. Mina sain 10 euro eest viienda rõdu keskele koha. Võrreldes paljude teistega, kes ühikast vaatama tulid oli mul väga hea koht, nägin kogu lava ja üle ääre kiigates nägin ka orkestrit. Etendus oli kena, muusika mõnus ja sai selleks kümnendiks balletti elamuse kätte.

Luiged

Mihailovsky teatri interjöör

Mari, Pille ja Peep turul

Neljapäeval valmistusin juba Pille ja Peebu tulekuks ette. Läksin neile kokkulepitud ajaks bussijaama vastu. Kuna Venelastel on mitu bussijaama Piiteris, kuhu Tartu buss tuleb ja ma unustasin neile öelda, et nad Balti bussijaamas maha tuleksid, siis loomulikult sõitsid nad teise bussijaama. Kõne peale, et "kus sa oled?!" otsisin teise bussijaama asukoha ja hakkasin sinna liikuma. Viisakusest ei tahtnud, et nad liiga kaua ootama peaksid ning hakkasin jooksma. Vahemaa 4km sai suhteliselt kiiresti, kuid õliselt läbitud. Kohale jõudes avanes aga ka teine üllatus: Mari oli sammuti kaasa tulnud! PP-l oli ööbimine olemas, kuid Maril mitte. Seetõttu proovisime poole kümne ajal mingit airbnb kohta leida, mis ilmselgelt vilja ei kandnud. Õnneks aitasid sõbrad välja ja sain Mari üheks ööks Hispaania tüdruku Paula voodisse kupatada. Reede hommikul käisin koolis ja turistid tulid minu kodu ja ülikooli üle vaatama. Saime omale ka öömaja - ühetoalise korteri kesklinnas Nevsky Prospekti lõpus 55 euro eest, mitte just odav aga oli oma hinda väärt. Kui korterisse asjad ära pandud said suundusime linnapiiril asuvale turule, mis oli kui Sepa turu suurem vend. Õhtul kohtusime minu ühikakaaslastega ühe baaris, tegime paar õlut ja suundusime koju, et järgmise päeva jalgsimatkaks ettevalmistuda. Laupäev kulges jalutamise rütmis. Käisime enamus kesklinnas asuvaid vaatamisväärsusi läbi, mistõttu kujunes distantsiks lõpuks 25 kilomeetrit. Peep sellega poolmaratoniga rahul ei olnud. Õhtu veetsime vesipiibu restos/baaris ning käisime sildade avamist vaatamas. Pühapäeval käisime Peterburi kanalitel laevatuuril. Valisime sõidu, kus nägime nii väikseid kanaleid kui ka Neevat. Enne ära minekut kõndisime linnas ja läksime ka Church of the Saviour on Blood seest vaatamas. Terve kirik oli mosaiikidest koosnevaid maale täis - ilus aga mulle meeldis Iisaku katedraali interjöör rohkem. Pimeduse saabudes saatsin sõbrad bussile ja suundusin kurva sammuga koju.

loojang Piiteris

Fabrege üks munadest

Unustasin mainida, et ükspäev käisin ka Fabrege muuseumis, kus sai vaadata paarimiljonilisi kunstiteoseid kuulsa juveliiri Fabrege loomingust. Ning ühe tunni raames saime kooli uusimas hoones käia ülikooli superarvutit vaatamas. Väidetavalt sai see ehitis valmis tänu mr. Vladimir Vladimirovichile isiklikult.

Kõrvaltoa LAN-pidu