Monday, August 29, 2016

St.Peterburg - Petrograd - Leningrad - St. Petersburg ehk. lugu välistudengist

Vere valamise kirik
Tere kõik! Kunagisest elustiiliblogist on saanud sujuvalt igaühe reisiblogi. Seekord astun areenile mina, Kaspar. 24-aastasele ehitusinsenerile tuli mõte minna Venemaale õppima ja selleks et mitte perifeeriast liiga kaugele minna valisin kohaks Peterburi (ajaloolisi nimesid võite pealkirjast lugeda), linna mis loodi kõigest ~300 aastat tagasi. Linna kus elab ligikaudu viis miljonit inimest. Linna mis on segu nõukogude liidu aegsest Venemaast ning "aknast Euroopasse" e. Peeter Suure kingitusest maailmale. See linn tekitab ilmselt kõigis kahetisi tundeid, ka kohalikes. Igal pool näeb tülpinud nägudega inimesi, kes töötavad selleks et süüa saada ning söövad selleks et tööd teha. Raamatus "Minu Peterburi" on autor antud olukorda hästi kirjeldanud: "...see linn pole elamiseks, vaid suremiseks". Tegelikuses aga päris nii pole. Koleda nõukogude aegse teema ja mentaliteedi keskel on väga palju uut, Euroopaliku. Kogu kesklinn on ülivõrdes - ilus arhitektuur, sigivad turistid, ilusad jõed jne. Koht kus mina elan asub nö. vanalinnast viie metroopeatuse kaugusel. Välimuselt suhteliselt sarnane Mustamäele - magalarajoon, mille keskele on mahutatud suur inseneride tootmise tehas. Ülikooli kämpus on umbkaudu 2 ruutkilomeetrit suur ning ülikool on üks parimaid Venemaal. Kohalikud ütlesid, et kui Vladivostokis öelda, et oled SPbPU lõpetanud avatakse sulle uksed, pakutakse viina ja kalamarja. Seda kas kohalikud kõvatavad või mitte saab igaüks ise mõelda.
Kazan Cathedral

Räägin siis natuke enda tulekust ka. Reisivahendiks sai seekord valitud buss. Seda eelkõike selle pärast, et kohver kaalus 46kg. Buss oli mõnus, LuX express - julgen kõigile soovitada. Muidugi algas seiklus kohe bussis pihta, sest ilmselgelt olid bussijuhid venekeelsed ning mina polnud veel russki jazõki lainele lülitunud, seega arusaamine võttis aega. Seitsmetunnisest bussireisist veetsime kaks piiripunktis. Kui Eesti poolel võttis meid vastu suhteliselt rõõmus blondiin, kes 15 minutiga jõudis kõigi passid kokku korjata ja ära kontrollida, vastasid Vene poolel tülpinud nägudega babushkad. Passi kontrolliti kolmes kohas, kusjuures ühes neist pidi piiripunkti sisse minema, et tempel saada. Juba piiripunktis oli näga nõukaaegset mentaliteeti - trügi kiirelt järjekorras, et saaks kuskil mujal sama moodi oodata. Õnneks kulges piiriületamine viperusteta.

Bussiga linnale lähenedes mõtlesin, et võtan kindlasti takso, vältimaks suure kohvri käeotsas tarimist. Bussist maha astudes aga ei tekkinud mingit soovi taksosse istuda - teadsin lugusid kuidas välismaa inimesed ulmeliselt üle saavad ja ei tahtnud ise sellest osa saada. Ümbruskond ei tundunud sõbralik. Minu õnneks oli metroo peatus 100-meetri kaugusel, 10 peatust edasi ja olingi oma jaamas. Tänu põhjalikule kodutööle leidsin ühika kiiresti ülesse. Kohvriga majade vahelt trügima ei hakanud aga muidu on metroojaama umbes viis minutit kõndimist. Võiks ju arvata, et rahvusvahelisi tudengeid majutavas ühiselamus ei tööta umbkeelsed babushkad aga kahjuks siiski töötavad. Õnneks olin ühikasse jõudes juba piisavalt keele lainel, et suutsin ennast tuppa ära nihverada. Ei kujuta ette mida samas majas elavad sakslased ja hiinlased saabudes tegid. Nende vene keel piirdub "da" ja "njet"-ga. Ärge saage must valesti aru, mitte kõik pole negatiivne. Ühikas on suhteliselt ilus ja uus - kapid, voodid, wc-d täiesti tip-top. Planeering muidugi riigile kohane. Suured elutoa mõõtudes köögid, kus on kaks pliiti ja kaks valamut. Ülejäänud tuba on kui tantsusaal vähemalt kuuele paarile. Samuti puudub ühine elutuba, seega kogu tsill ja ühikasisene pidutsemine peab toimuma kellegi magamistoas. Pühapäeval näiteks oli ühes toas 25-inimest peol. Tubades oleme kolmekesi. Üks magab naris teisel korrusel. Voodiasjad sai kohapealt, kogu köögivarustuse pidi igaüks ise muretsema.
Pannkook - plinnõi
Söök-jook on Venemaal poest ostes suhteliselt samas hinnaklassis eesti odavamate kohtadega. Küll aga imestasin väljas käies, et kesklinnas Nevsky Prospektil (Tartu vaste nt. Raekoja plats) maksis õlle alla kahe euro ja kausitäie pelmeene sai kahe ja poole euroga. Väljas süüa on seega suhteliselt odav. Eriti mõnus koht on "Teremok" - autentne Vene kiirtoit. Pakutakse tatart vorstidega, sõrnikuid kui ka uhhaad. Ja neid kohti on igalpool. Hind ka ülimalt normaalne.

Sõrnikud - vanaema omad on paremad
Väike vahepala. Kui keegi peaks tahtma mind kätte saada siin Whatsappis olen olemas nr. +79531460726.

Esimestel päevadel olengi kodu lähedal ringi uudistanud. Kooli paberimajandusega jännanud ja poest normaalseks eluks vajalikke asju soetanud. Natuke ka ühikas teiste välistudengitega tutvunud. Linnas tegin ka väikese tiiru. Ilusamate ilmadega tahan vaatamisväärsustega lähemalt tutvust teha. Tänasest (esmaspäev 29.08) algas orientation week, kus toimuvad välistudengitele erinevad üritused. Täna käisime bussiekskursioonil, kus sõitsime põhilised vaatamisväärsused läbi. Ilm oli maru kehv, muidu oleks saanud pildi kohtadel ka natuke rohkem ringi jalutada - küll jõuab seda ka teha.

Minu tuba - pilt minu voodist
Kokkuvõtteks. Alguses oli korralik masendus kui kohale jõudsin - üksi umbkeelsel Venemaal. Õnneks sain peagi paari välistudengiga tuttavaks, uued toakaaslased (24- aastane Serkan Prantsusmaalt ja 23-aastane Adrian Saksamaalt) ning olukord ei tundunudki enam nii lootusetu.

Nüüd tuleb vaid kool ära oodata ja vaadata kuidas see kujuneb. Olge mõnusad!


 Ops. Unustasin ära, et käisin poistega kohalikul jalkamängul. Mängisid liiga kolmas Zenit ja üheteistkümnes Akmar. Kodutiim võitis 3-0. Meeleolu oli hea - palju laulu, ilusad väravad, päike paistis. Staadion oli suhteliselt väike, mahutas 24000 ja oli suhteliselt täis. Dortmundist päris kutt ütles, et nende staadionile mahub 85000. Seega päris Euroopa mõõtu välja veel ei anna :)
Zenit vs Akmar