Friday, August 30, 2013

Varsti koju

Varsti koju aga enne tuleb võtta paradiisisaarelt veel viimast. Eile tuli Priidik siia, käisime temaga koos pidutsemas. Päris huvitav niimoodi eestlasi siin kohata. Maril oli täna viimane tööpäev ja nüüd on ta vaba hing, mina aga käin veel paar päeva tööl ja siis saab täiega nautima hakata.

Nädala tagasivaade. Filmikatelt saime auto jälle ja trippisime koskesid vaatama. Esimesena käisime kohas, kus peaks olema siinne kõrgeim kose vettehüppe koht, nimeks Maunawili falls. Ma kahjuks hüppama ei hakanud, kuna olin eelmine päev külmetada saanud ja enesetunne oli kehvavõitu. Teised proovisid ära - kõrgust umbes 10m. Teiseks kohaks oli mulle juba tuttav kosk, nime ei mäleta aga keda see ikka väga huvitab. Teistele meeldis - siiani ilusaim kosk. Ilmselt ka kõrgeim.
Maunawili falls

Mäkdoonaldsi avamisel käisime Andrese ja paari inimesega veel. Lõime ennast kodus korralikult ülesse ja viskasime kaasas olevatest riietest kõige viisakamad selga - ei saanud erilist vastuvõttu, kahjuks. Küll aga saime .99$ dollarisi bigmac burgereid ja muud head paremat. J oli söömisele ka oma panuse andnud. Sellest üritusest võite pilte vaadata lõustaraamatus.

Mari töökaaslastega käisime Koko Headis - mägi, kust avaneb maaliline 360 kraadi vaade. Mäkke minek oli tüütu, kuna päeval on siin ikka päris palav. Päike küttis otse selga ja varju ei olnud võimalik leida. Õnneks oli meil vett küllalt kaasas ja aega piisavalt, et rahulikult mäkke matkata. Trepiastmeid oli wikipedia andmeil kõiges 1100.

Tüdrikud
 Pärast matka soovitas Jayden, pildil parempoolne, meil maitsta kohalikku Mochi jäätist, mis peaks olema mingisuguse riisikatte sisse pandud jäätis. Päris hea oli.
Mochi jäätis

Järgmine päev läksin teiste tüdrukutega ja taaviga randa. Tegelikult külastasime mitut randa. Alustasime kõige kaugemast, Lanikai rannas, ja liikusime kodule lähemale. Lanikai rand omab väidetavalt kohta maailma kümne ilusaima ranna tabelis. Mulle meeldis teine rand rohkem. Selleks oli Waimanalo beach. Vähe rahvast, ilus liiv, puhas vesi - oleks rohkem sõpru ja õlut oleks pöörfi. Viimaseks rannaks oli Sandy Beach, mis on tutnud oma suurte lainete poolest. Lainet nimelt murduvad otse rannas. Ehk siis nõrganärvilistel mitte sinna minna. Paar korda ikka oli, kus 3 meetrine või kõrgem sein oli sul ees ja viskas su nö pesumasinasse . Ulme, mis lained ikka. Väidetavalt saab seal ikka inimesi igaastaselt surma, vigastada ilmselt igapäevaselt. Tagasiteel käisime vanas heas China Wallsis päikeseloojangut vaatamas, #niiilus.
Lanikai beach

China wallsi
Täna aga oli suursündmuseks jalgpalli hooaja avamine. Ehk siis gameday. Omavahel võtsid mõõtu University of Hawaii ja University of Southern California. Rahvast oli murdu ja staadion oli suur. Kuna me jäime natuke hiljaks oli juba parklast kuulda rahva juubeldusi ja "defence" karjumist. Võttis kõhedaks küll. Kahjuks kodumeeskond kaotas 13:30 aga pole hullu. Hooaeg on alles ees ja vastaseks oli tugev meeskond. Mäng ise oli huvitav ja kohapealt vaadata oli hea kogemus. Tätte topeltgarantii ka kiidab.

Turistikas

Snikersid enne mängu

Poolaja show
 Panoraamide seeria vastupidises järjestuses:
Fail gameday

Lanikai beach

360 kokohead

Tundmatu kosk

Teel Mauna Wilisse - dzungel
Juba vähem kui nädala pärast oleme paradiisist lahkunud suurde New Yorki.
Seniks aga nautige viimaseid päevi enne kooli!
Kaspar

Wednesday, August 28, 2013

Amsterdam

Kevadel sõpradega aega surnuks lüües tekkis mõte, selline mõte et võiks minna Amsterdami ja nii me tegimegi. Orgunn oli paigas juba suve alguseks ja reisi kuupäevad said seatud augusti keskele, siis on ju kõigil suvetöö läbi ja maksta.
Loetud päevad enne minekut juhtus bussiga aga selline äpardus, et tuli viimasel hetkel uus leida ja Ralfi öeldud targad sõnad: "ära hõiska enne, kui kohal oleme" tundusid paika pidavat. Õnneks olukord lahenes ja vaid päev enne minekut leidis Kaur rendibussi! 12da hommikul seadsimegi siis suunad läbi Balti riikide Varssavist algava Autobahni poole mis pea sirgjoones läände, Rammsteini saatel läbi Saksamaa otse Hollandi poole viib.
Ööbimiskoht oli meil soodsa hinna ja selle tõttu, et seal sai 8kesi koos ühes kämpingus ööbida linnast kümnekonna kilomeetri kaugusel. Pärast mõningast ekslemist jõudsimegi sinna kohale, pakkisime asjad maha ning mina ja öövahetuse roolimees Ralf otsustasime paaritunnise uinaku teha, ülejäänud seltskond v.a. tüdrukud otsustasid kohe lähimasse kohvipoodi põntsu järele põrutada, läks aga nii, et nad lõpetasid südalinnas ja tulid alles kahe tunni pärast tagasi, pihud head paremat täis. Sobilik, sellega algas reisi värvikam osa, varsti olime juba linnas Henri sünnipäeva pidamas - käisime ühe kahtlase kutse alusel mille tänaval turiste meelitav türklane meile andis Itaalia toitu söömas ja ei saanudki tüssata! Järgnes linna avastamine ja sightseeing, sihtmärkide otsimine, red light district ja paar kuulsamat kohvipoodi. Proovisin ära ka kohalikud Flaamse Friet (nimelt on friikartulid väidetavalt Hollandi leiutis)
Tore päev kuid tähistamist natuke vähem kui oleks võinud olla, soz Henri aga kõik olid vist natuke väsinud ka.
Kesköö paiku tagasi jõudes istusime kämpingu ette maha, tegime peale ja olime niisama mõnusad. Iga õhtu istusime nii ja rääkisime elulistel teemadel juttu.
Kolmapäeval otsustasime rattad rentida ja linna avastama minna, rattalaenutus oli ka hosteli ees ilusti olemas kuid kuna me 8.30 seal kohal ei olnud nagu peab olid need otsas. Lõpuks sai nii, et ärkasime alles 1-2 paiku ja olime pool päeva maha maganud. Otsustades mitte alla anda, võtsimegi suuna järgmise lähima rattalaenutuse poole kus selgus aga, et ka seal on rattad otsas. Edasi läksime taksoga ja jõudsime linna alles kella kuueks, pole hullu tore oli ikka. Nägime veel rohkem linna. Red light districtil päris head nahad ja liinitöö, go for it, we didn't.
Kämpingusse jõudes jätkasime igaõhtuse traditsiooniga, Kristo leidis ka kotitäie Eestist kaasa võetud headust. mm
Neljapäevaks oli planeeritud lõbustuspark, päris korralik teine, raske sõnadesse panna aga ise polnud nii heas varem käinud. Plaanis oli kohale jõuda kella 10ks kui park avati, aga nagu ikka jõudsime hoopis kell 2 väravatest sisse, koht oli Amsterdamist 85km kaugusel. Siiski jõudsime suuremad atraktsioonid läbi käia. Vihmane ilm meid ei heidutanud, nagu ka tuhandeid hollandlasi kes ka Ameerika mägesid nautima olid tulnud. Johner valmis ja sõiduelamus unustamatu.
Reedel läks seltskond kahesteks gruppideks laiali - minul, Ralfil ja tüdrukutel õnnestus rattad saada, Kaur ja Henri läksid 200km kaugusele siseparki lumelauda sõitma ning Kristo ja Monx olid jalamehed. Naised panid ees ajama ja läksid linnas kohe šoppama. Ralfiga sai ka see tänav läbi käidud kus oli 6 H&M poodi, miljon suveniiripoodi, kohvipoodi, smartshopi ja kõike muud. Koju sõitsime juba täielikus pimeduses, muideks 6km teekonnast viis läbi valgustamata pargi, kodus tavapärane rutiin, kõigil väga erinevad päevad. (Kaur/Henri lisage üks pilt sisepargist vms) Laupäeval tüdrukud meie ärkamist enam oodata ei viitsinud ja läksid varakult linna. Mina hakkasin lõuna paiku liikuma. Otsustasin sel päeval üksi ringi sõita ja juba ära nähtud kesklinna pärlite ka mujale jõuda, nii ta ka läks. A'dam on rattasõiduks kindlasti maailma parim linn ja muu liiklusvahend on argipäevil lihtsalt lollus, rattaga liiklevad kõik, nii pensionärid kui ärimehed ülikondades ja kaherattalisi on lihtsalt kõikjal. Hommikust/lõunast sõin Wok to Walkis, sealse kokaga tegime juba ühel päeval tutvust ja kuna ta oskas paari eestikeelset lauset siis rääkisime ka pikemalt. Nimelt oli ta aastaid oma Eestist pärit naisega elanud. Temalt sain paar soovitust kuhu minna. Käisin nii palju kui jõudsin, galeriisid ja ilusat arhitektuuri täis rajoonis De Pijp ja Põhja-Amsterdami kunstlikel saartel. Ilus linn kuid ühest nädalast seal ei piisa.
Õhtul koju jõudes tuli end kiirelt valmis seada sest plaanis oli väike ööelu Amsterdami stiilis, Pub Crawl. Kuna selleks ajaks polnud kõigil enam nii palju maXXXta siis läksid sinna tüdrukud, Ralf, Kristo ja mina. Tasuta shotidele jäime kohe hiljaks ja ülejäänud õhtu kulges baaride ja klubide vahel käies, lubatud tasuta joogid igas baaris olid 200ml ja hinnad turistidele kohased. Eriti joogine õhtu ei olnud ja Pub Crawli lõppedes läksid enamus koju, mina, Kristo ja Monx aga jäime mingil põhjusel linna. Saime seal ka Kertuga kokku, ühe Tartust päris neiuga kes just Hollandisse aastaks lapsi hoidma läks. Suhteliselt segane öö oli ja kui me avastasime, et kellelgi enam taksoraha pole siis miks mitte, veedame öö rongijaamas - nii tegimegi! Seal ootas ees korralik parmude ja narkarite seltskond kes põrandal lösutasid, eriti meeldiv ei olnud aga nüüd on tehtud.
Pühapäeval kui Ralf meile järele tuli ja me kämpasse jõudsime olid kõik asjad välja tõstetud kuna check-out oli kell 11 ja me polnud 12ks veel valmis. Väike draama kohaliku hostelimehega möödas seadsime suuna Haarlemi poole (nimelt pühapäeval käisime väiksel roadtripil ümber Hollandi) mis on linn mere ääres kus lähedal on ka hea ujuma minna, käisimegi siis suures ja laias 'ookeanis' ära mis tegelikult on põhjameri, meid ei heidutanud ka jahe ilm, vesi ja suured lained - jälle linnuke kirjas! Käisime ka Den Haagis ja Roterdamis, õhtul ööbisime autos.
Esmaspäeval sõitsime juba mööda seda sama tuttavat Autobahni mööda, tegime mõnetunnise peatuse Berliinis, külastasime paari vaatamisväärsust ja üht ostukeskust, pärast seda jätkasime sõitu. Nende jaoks kes polnud roolis teleportisime me põhimõtteliselt läbi Poola, tegin pikemalt Leedus silma lahti ja järgmine hetk olimegi Eestis tagasi. Väsimus reisist, indica ja autos magamise harjumus andsid kõik oma panuse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et reis õnnestus. Kõike mis plaanis meil ära teha ei õnnestunud - ongi põhjust tagasi minna. Amsterdami inimesed on väga sõbralikud, kõik oskavad puhast inglise keelt ja aitavad sind iga küsimusega. Reisile eelnevalt üllatas mind see, et ametlikel lehtedel on põhjalikult kirjeldatud legaalset prostitutsiooni ja A'dami Gay pride'i aga väga vähe on mainitud seda, et on üldse olemas asutused nagu kohvipoed ja smartshopid. See näitab mille üle on turismi edendavad isikud seal linnas uhked, mille üle mitte. Kohalikel on aga täiesti suva, neil on hea meel, et inimesed nende kodulinna niivõrd massiliselt külastavad, olgu nende turistide külaskäigu põhjus kas narkootikumid, hoorad, gayklubid või linna ajalugu - nemad võtavad sind ikka sõbralikult vastu. Amsterdamist lahkusime väga heade emotsioonidega, seal on hea olla ja tahaks juba tagasi. PS. hoidke hämaruse saabudes välja ilmuvatest mustanahalistest ja muudest tegelastest eemale kes 50€ eest kokaiini pakuvad, nagu me kohalik sõber ütles on see heal juhul jahuga segamini, halval juhul millegi muuga. Tegelikult saab seal väga kergesti kõike mis pähe tuleb proovida, aga soovitan siiski legaalsete asjade juurde jääda. Siin veel seeria suvalisi pilte, proost!