Thursday, December 22, 2016

Lahkuminek

Paula - Serkan - Michaela 
Kätte on jõudnud jõuluaeg, mis tähendab ühtlasi seda, et paljud hakkavad kodudesse tagasi minema. Paari hea sõbraga jätsin sel nädalal hüvasti ja kes teab millal uuesti näeb. Vähemalt on olemas diivanid kuhu potsatada kui Euroopasse minek on. Ilm on ka siin praegu eriti kusine, mistõttu oleks tänavatel ilmselt uiskudega mugavam liikuda kui traditsiooniliste jalavarjudega. Loomulikult libedatõrjet siin ei teha.

Poe ees olev avalik uisuväli
Tänaseks on enamus eksamid sooritatud, alles vaid üks vene keelse aine eksam. Hinded head aga seda eelkõike õppetaseme pärast. Esmaspäeval sooritasin oma elu kiireima eksami - kulus sellele kõigest üks minut, sest õppejõu kehva inglise keele oskuse tõttu ei soovinud ta minuga pikemalt arutada. Vaatas vaid lõpuprojekti ühte lehte ja viskas viie kirja. Venemaa veel nii arenenud pole, et hindeid virtuaalselt märkida, mistõttu peavad kõik õpilased tähtsa paberiga (kohalikud päevikuga) õppejõududelt allkirju kogumas käima. Omaette põnev oli üks eksam, kus küsimuse olid nii vigases inglise keeles kirjutatud, et kohati tundus nagu "riddle me" ülessanne. Üks näide ka: "Heart shake, arc shake, frost crack are can be found...". Seega kohati oli raske aru saada, mida õppejõud vastusena näha soovib. Õnneks sain oma nelja kätte, vaidlesin natuke õppejõuga ka kuid kuna hinne pole tähtis siis jätsin asja sinna paika. Vene keele eksami sain ka tehtud ning võib öelda, et B1 tase on olemas, küll aga peab tunnistama, et B2-ni on pikk maa minna. Pärast eksameid käisime kursakatega viimast ühist lõunat natuimas kohalikus Peterburgeris.
Serkan ja Matej burksi nosimas
Banya pesuruum
Nädala tegemistest tasub kindlasti ära mainida Vene sauna ehk баня külastamist. Tunniajane metroosõit ja pea 10 eurone pilet olid seda lõõgastust väärt. Kokku olime seal umbes kolm tundi: vihtlesime, muljetasime ja hüppasime külma vanni. Proovisime mõlemaid saunu, nii Soome kuiva sauna kui ka Vene niiske sauna ära, ning võitjaks osutus seekord kohalik kraam. Segasaunale kohaselt käisid kõik alasti ringi, mistõttu puudusid ka riietus- ja pesukabiinid. Selline mõnus hipikommuuni tunne. Kohalikud hipid mängisid alternatiivinstrumente puhkeruumis, seega live muusika ja snäkid/tee olid hinna sees. Lõpuks koju jõudes pidin ainult silmad kinni panema ja hea uni võiski alata.
Ma OXTA Parkis
OXTA Park teise nurga alt
Eelmisel nädalavahetusel käisin ühe kohaliku lauapargi avamisel. Mingisugust suurt üritust polnud aga esimesed hüpped siinkandis tehti lahti ja sai päris korraliku reililiini sõita. Pilet oli muidugi venemaa kohta väga kallis - 3 tundi maksis 1300 rubla (~20 eurot). Õnneks ei jõua enam üle kolme tunni nagunii sõita, seega oli see piisav. Õhtul läksime Coyote Ugly baar/klubisse ühe sõbranna viimast õhtut tähistama. Tegemist siis samanimelist filmi matkiva kohaga, kus neiud tantsivad baariletil ja valavad näljastele kõridele napsu kurku.



Baar nagu filmist
Eile, kolmapäeval, jõudsin ka kohalikul jõululaadal käia. Küll aga seoses vene tavadega mitte lääne jõule tähistada oli laadal kõigest kuus-seitse putkat, kus nii glögi kui ka natuke jõulunänni osta sai. Uisuväljak oli ka avataud aga kuna me jõudsime sinna nii hilja siis polnud sõitma mõtet minna. Küll aga käisime ühes anticafe´s lauamänge/fifat/pinksi/lauajalkat mängimas. Selliseid kohti päris palju siin, kus tuleb minuti eest maksta aga teed, kohvi ja snäkke saab piiramatus koguses tarbida. Selliseid mõnusaid hipsterikohti võiks Eestisse ka tekkida.
Uisuväli
Tüdrukud laadal
Pundiga 

Sunday, December 11, 2016

Tagasi Piiteris

Hetke hoiak
Eelmisel nädalal õnnestus nädalaks Eestisse põigata. Sai sünnipäeva tahistatud ja sõpradega paar head sõna vahetada. Kuutsemäel jõudsin ka paar korda käia ning isegi mõned õppetükid said olenemata puhkuse meeleolust tehtud. Ühtlasi olin ka Agu ja Ebe ametliku kooselu alguse tunnistajaks. Ja oligi nädal seljataga. Vananedes hakkab vist tõesti aeg kiiremini käima.
Päevpiltniku juures
 Kui Eestist lahkusin -8 kraadi juures siis Piiteris ootas mind ees korralik uisuväli, mis oli kaetud lopaga (kes seda sõna ei tea, pöörduge Mari Kirsi poole selgituseks), mistõttu kohvriga liikumine tekitas väga "positiivse" meeleolu. Õnneks võtsid toakaaslased käed avali vastu ning andsid ka omaltpoolt kingituse üle: samal ajal Kaasanist toodud T-särgi.

Kahur Leeningradi blokaadi muuseumi portaali ees
Nädal algas täielikult õppimise taktis, sest juba järgmisest nädalast hakkab eksamisesiooni ralli pihta ning kõik kursuseprojektid ja esseed vajasid kirjutamist. Selleks aga, et modernse raamatu taha mitte magama jääda sai ka vahel väljaski käidud. Ehk siis räägin nendest lähemalt. Teisipäeval mõtlesime Leningradi blokaadi muuseumit külastada. Eelnevalt sai muidugi internetist lahtioleku päevad kohalikult venekeelselt muuseumisaidilt järgi vaadatud, mis justkui ütlest et võiks sobiv päev olla. Kohale jõudes aga oli uks lukus ja kella laskmise peale tuli tõre babushka uksele, kes meil kiirelt pikalt saatis ja palus ukse peal olevaid lahtiolekuaegu silmitseda. Õnneks oleme kõik Vene tavadega harjunud ja otsustasime ilusat ilma nautida ja väikese ringiga tagasi metroopeatusesse kõndida. Üle pika aja sai ka päikest näha, mis tänu uuele telefonile ja kaunile Neevale maaliliseks fotoks sai ühendatud. Kolmapäeval oli Ermitaaži mingisugune tähtpäev, mille puhul korraldati valgusshow. Mõnda aega tagasi "Light Festival´i" valgusetendusega võrrelda ei anna: kestis vähem, teema oli igavam ja kurat, tuule käes oli külm kah. Vähemalt oli hea kodust välja saada. Reedel kursakaaslase juures väike oleng seoses tema kodulinna sõprade külas käiguga. Laupäev sai sisustatud kultuurselt. Kõigepealt Piiteri nurgataguseid, ehk siis käisin kirbuturul. Esimene osa turust nägi suhteliselt Sepaka moodi - viisakad majad, hinnad väljas ja ruumi liikuda. Mida kaugemale kõndisid seda kitsamaks olukord läks ning osta sai kõike: hakklihamasinast kuni kasutatud aluspüksteni, ka vanad tööriistad ja muu pudi-padi, mida vanaisa garaažist leida võib. Järgmine nädal lähen ilmselt uuesti, et üks Zenit kaamera osta, teen natuke enne kodutööd ja loodan, et läheb kaubaks. Teine kultuurikülastus oli Polaarmuuseumi, kus sai peamiselt Vene polaaravastustega tutvutud. Kuna muuseumitädidel nagu ka kõigil teistel töölistel on siinmaal aja peale minek, siis 10 minutit enne sulgemist hakati meid välja talitama ja seda taaskord mitte viisakalt - no mis sa teed. Enne metroole minekut käisime ka kohalikust hipsteriurkast läbi (disclaimer: ei ole midagi hipsterite vastu). Koht suhteliselt Telliskivi ja Aparaadi moodi, kuid oma kesklinna asukohast tingituna väga kitsas ja nõukapärane. Loodan mõnipäev sinna uuesti minna ja seal keskuses rohkem ringi uudistada. Õhtu lõppes aga sellega, et ühika liftis (mida kasutame teisele korrusele minemiseks võib-olla üks kord kuus) kohtusime ühe tüdrukuga, kes pidas enda sünnipäeva paar korrust ülevalpool ning kutsus ka meid sinna. Saime kõvasti vene keelt toakaaslastega purssida ja vaadata kuidas noored vene tüdrukud sünnipäev tähistavad.  Olenemata väsimusest läksin pühapäeval Dimaga Igora mäekuurorti lauda sõitma. Piletihind oli päris krõbe aga tänu nutikale planeerimisele saame sama piletiga ka mõni teine päev sõitma minna - ostsime 18 liftikorra pileti aga kasutasime ära vaid pooled. Sõitsime offpistet lähedal asuval MTB rajal, mistõttu tuli vaheapeal ka natuke jalutada, et tagasi rajale jõuda. Pull ikka. Peangi nüüd otsad kokku tõmbama, et homseks õppimismaratoniks puhata. Parafraseerides kuulsat pealtnägijat, ütlen teile - lugemiseni.

Neeva kanalite idüll
Päiksepaisteline kirikuvaade
valgusshow
Kirbuturu melu
Öö muuseumis
Omadega mäel
Keskus

Tuesday, November 22, 2016

Elu, olu ja teeninduskultuur

Ühikas väike istumine, vasakult: Alex, Lauri, Matteo, Dima ja Masha
Aeg on päris kiirelt läinud - peaaegu 3 kuud juba Venemaal oldud. Eelmisel nädalal sain kõik viisatoimingud ka tehtud ja nüüdseks on multiviisa käes ja kehtib jaanuari lõpuni. Lõpuks saan Venemaalt välja minnes ka sisse tagasi tulla. Pärast Mari lahkumist pidin õppetükkidele keskenduma, kuna nädalavahetus kulus mõnulemisele. Viimasel ajal olen usinalt õppima asunud, et saaks osa kodutöid enne Eestisse tulekut tehtud ja vene keelt ka rohkem suhu. Aru saan kõvasti paremini aga arenemisruumi on veel kõvasti.

Kolmapäeva õhtul sain Albertiga kokku ja tegime paar õlut ja jutustasime elust ja olust. Väga mõnus oli sisukaid vestlusi emakeeles rääkid, muidu ikka inglise või vene keeles.

Neljapäeval käisime Dimaga "Северный склон resort - Toxopark" sõitmas. Okei koht arvestades, et tõstuk on olemas aga traktorit pole, mistõttu kõik asjad lükatakse käsitsi. Loomulikult kehva naturaalse lume korral pole seal midagi teha. Väike illustreeriv video ka Dimka värisevate kätega filmitud.


Youtube muidugi mingi vahva värinavastase vahendi installinud aga kuna see on nii eksklusiivne video siis ei hakka uuesti ülesse laadima.

Nädalavahetusel käisime "Fourt Wall" lumelauafilmi esikal. Enne seda mõned õlled teel kinno ja film võiski alata. Okei film oli, paar Eesti spoti tundsin ka ära aga tahaks ühe korra veel rahulikult üle vaadata. Õhtul käisin veel sõbranna Michaela sünnipäeval ja läksime karaookebaari peole. Tegelikult oli laupäeva tippsündmus minu jaoks ikkagi lauavõistlusel osalemine. Kell 1 päeval pidi üritus algama seega läksingi üheks kohale, teades et nagunii siinmail kõik hilineb - mis oli paraku ka tõsi. Umbes kahepaiku sain sõitma. Rada oli mõnus aga rahvast oli liialt palju ning paraku lõi ka siinne mentaliteet välja, mistõttu kõik trügisid nagu oleks elu ja surma peale võistlus olnud. Kvalides tegin hea sõidu, enda üllatuseks kruttisin fs nose pretzeli egalaga reililt välja ja fs 1 pretzel 3 välja. Kohtunikele meeldis ja sain finaalis ka sõita - poodiumile ei saanud. Küll aga Dima lohutas, et nagunii oli rigged võistlus ning paraku pidin ka nõustuma. Paar kutti, kes lasid väga hullu ei saanud üldse creditit nt. bs1 pretzel 1 kinkedile (kinkedi inrun oli suht U-kujuline ja pigem käppimiseks mõeldud, seega minu silmis väga eepiline trikk). Enda sõitudest kahjuks pilte pole. Võistluspaik on linnas, minu juures tunnise metroosõidu kaugusel. Tolle päeva lumi jäi ka kahjuks viimaseks. Tänaseks on maa täiesti must, mistõttu on terve päeva toas siseruumides ebamugavalt pime.
Võistluspaik
Eile sain järjekordset vene teeninduskultuuri imet näha kui põrusin sellega, et läksin kolmandaks kliendiks kassalindi järjekorras (võrdluseks siis, et kõrvalridades oli 5-6 inimest) - tundub ju esmapilgul õige valik? No mitte praegu üldse ei ole. Esimesel kliendil oli mure kaalutud juurviljadega, mistõttu noor kassapidaja pidi need uuesti üle kaaluma (loomulikult asusid kaalud teises poe otsas). Teise kliendiga juhtus aga see tore lugu, et kassapidajal polnud piisavalt vahetusraha. Hakkas teine viietonnisest tagasi andma ja pidi 4400 kliendile tagastama aga polnud 400 kuskilt võtta. Mõtles ja puuris, vaatas viiesajast, ning küsis kas tädil sajast on. Tädil muidugi oli sajane aga kassatädi oli selle minuti peale juba välja puurinud, et tegelikult pole tal sajasest abi. Niisiis tuligi kutsuda ülem-kassapidaja, kes võtmega teise kassa lahti teeks ja viiesajase lahti vahetaks. Loomulikult võttis ka see aega. Kurvastusega aga see lugu veel lahendust ei saa, sest suur juht otsustas enne alam-kassapidaja mure lahendmist tegeleda ühe kliendiga, kelle shampoon maksis 10 rubla rohkem kui oleks pidanud. Üks mure kaelast ära võttis ta oma jüngri ette ja vahetas kurja pilgu saatel viiesajase lahti. Lõpuks sai ka teine klient oma vahetusraha tagasi. Kogu see püha üritus võttis oma kümmekond minutit aega ning mina sain lolli näoga seda etendust pealt vaadata ja teise kliendiga antud klenditeenindust kiruda. Siin riigis kindlasti pole klient kuningas (vähemalt mitte sellistes sfäärides, kus mina toimetan). Sarnane juhtum oli täna ka toakaaslastel, kus klienditeenindaja järgmise inimese munakarbi ekslikult läbi tõmbas. Ilma võtmeta ei saanud ta seda tehingut muidugi tagasi võtta ning ka võtit polnud käepärast, mistõttu nii poisid kui ka ülejäänud vandersellid/ poejärjekordades seiklejad ootama pidid. Lõppes see sellega, et Saksa poiss andis alla ning maksis mittetahetud munade eest ja lahkus poest. Naljakas on see, et nii kassapidaja kui ka nende järel olnud noormees, kellele munad kuulusid vahtisid toakaaslasi lolli näoga ja ootasidki kuni maagiline kassavõti dzinni kombel kohale lendaks ega otsinudki omapoolset lahendust. Vot selline elu siin.
Fs board pretzel
Grupikas
EDIT: Tuleb välja, et mõni pilt ikkagi tehti minust ka.
Sünnal

Sunday, November 13, 2016

Lume teine tulek

Sneg
Tervitus! Seekord alustame negatiivse tooniga, et saaksime kõik siiski sõbralikult ja positiivselt magama minna. Sel nädalal käisin ühiselamu üüri maksmas - kokku läks maksma september kuni jaanuar 565 eurot ehk. umbes 113 eurot kuus. Ülikooli kodulehel oli muidugi hinnaks märgitud ligi 20% odavam hind. Kohalikud maksavad ühika eest 4 korda odavamat hinda ~30 eurot kuus. Loomulikult polnud me (välisüliõpilased) sellega nõus ning kogusime allkirju ebaõigluse vastu. Kokku kogusime umbes 70 inimese allkirjad ning ka Saksamaa saatkond oli asjaga kursis. Lõpuks meid muidugi kuulda ei võetud, sest keegi oli "приказ"-i ehk käsu juba allkirjastanud ning seda enam  väidetavalt muuta ei saa ning kodulehel olev info pidavat olema kaks aastat vana. Vaatasin just üle kas nad on oma kodulehte uuendanud, vastus: loomulikult mitte. Ühika eest maksmine võtab vene masinavärgile kohaselt terve pärastlõuna. Ühe kaardimakse tegemiseks kulus kaks tundi, sest kõigepealt pead ühe tädi käest tseki võtma, millel maksmist vajav summa märgitud, siis teise tädi juurde minema, kellele reaalselt maksta saad ning lõpuks esimese tädi juurde tagasi minema, et oma maksmist tõestada. Tegelikult ei tundu ju nii pikk protsess olevat? Kahjuks aga peab kõikide tädide juurde saamiseks järjekorras ootama, sest vastuvõtuajad on väga kindlas ajaaknas: teisipäeval ja neljapäeval kahest viieni, mistõttu on seal ka pidev inimeste jada. Küll on hea elada nutiriigis, kus sellised maksed saad telefonist paari minutiga sooritatud. Rääkides mõttetutest töökohtadest ei saa ma aru, miks nad ei võiks sellised töökohad ülikoolist ära kaotada ja inimesed hoopis kojameesteks saata? Täna käisin Peterburi põhitänaval Nevsky prospektil, kus oli umbes 5 cm paksune räpase lume kiht. Lambised kohad kuhu masinaga kergesti ligi pääseb olid muidugi puhtad - põhitänavad keltsased. Kui ma oleks nädalavahetuse turist siis jääks sellest kohast küll väga kehv esmamulje.
osa pargist

Netflix and chill
Lumest veel niipalju, et teisipäevast pühapäevani sadas pea iga päev, mistõttu on kohati lumekihi paksus 30-40cm.  Teisipäeval oli päris huvitav kaheksaks kooli minna: laial teel oli vaid üks sissekäidud rada ja kitsamal teel vaid mõned jäljed kuhu astuda. Koolist tagasi tulles olid inimesed juba kõndimislaiuse raja sisse käinud. Neljapäevaks oli rada juba piisav, et kaks inimest kõrvuti saaks kõndida. Loomulikult keegi lumelabidaga seal tööd teinud polnud, vaid head inimesed kes koolis tahavad käia. Kolmapäeval käisin Dimaga linnast väljas lauda sõitmas. Üks väike keskus oli lifti juba käima lükanud ja reilid-boxid välja kaevanud. Mängisime ühe mängu viite miinust ka, mina switchis tema tavalises - mistõttu sai ka paar uut trikki ära maandutud. Lõpuks tulin siiski kindla võitjana välja ja ei pidanud häbist pea norgus koju minema. Kuna hooaeg veel ametlikult alanud polnud saime lifti tasuta kasutada. Koos lume tulekuga sain ka teada, et Venemaal puudub regulatsioon talverehvida kasutamise kohta, mistõttu võivad kohalikud kauboid terve talve slikkidega ringi lasta. Pole ime, et siit nii palju head liikluskraami tuleb.
Derp @ Ermitaaž

Art

Nädalavahetuseks tuli Mari külla, jei! Saime ühelt sõbrannalt tasuta korteri, mis oli eriti positiivne uudis (ta läks ise oma kutiga Moskvasse). Elasime strateegiliselt heas kolme metroo liitumispunktis Sennaya platsil - kesklinna jala 15 minutit. Enamus nv-st puhkasime ja lebotasime niisama. Produktiivsuse mõttes käisime siiski Ermitaažis ja New Hollandi saarel. Esimene siis siinse piirkonna suurim kunstimuuseum, kus väidetavalt iga eksponaadi ees ühe minuti seistes iga päev kuni kaheksa tundi võtaks see aega umbes 15 aastat. Võib isegi tõsi olla, sest paar korda eksisime ka meiegi ära ja kokku veetsime seal üle viie tunni. Kahjuks me Monet´ maale ei näinud, sest a) me ei suutnud neid leida või b)need olid kuskile mujale laenatud. Küll aga nägime nii Rembrandti, da Vinci ja paljude teiste kuulsate kunstnike teosed. New Hollandi saar on kui suurendusklaasi all Loomelinnak - vanadest tehasehoonetest koosnev saar on transformerite  kombel mõnusaks hipsteripesaks muudetud (tegelikult veel pooleli). Õhtuti käisime väljas söömas, päeval ja hommikul kokkasime ise. Ühesõnaga mõnus ja rahulik nädalavahetus.
selvefoto e. себячка
New Hollandi talvevõlumaa

Monday, November 7, 2016

MusTuss

Ongi keik
Tänaseks on juba mõnus lumevaip maa katnud, kuuldavasti on kodumaal seda valget kraami kordades rohkem kui Piiteris. Nädalavahetusel käisime pundiga Dima türduksõbra Masha datchas (meie mõistes siis suvilas) peol ja puhkamas. Suvilale kohaselt oli kohale jõudes majas sama soe kui õues, ehk umbes viis kraadi külma, niiet tuli hakata sooja saamisega tegelema nii majas kui ka enda sees ehk. siis andsime kuuma. Ka kohalik Narnia oli olemas, kust sai moekad hilbud selga tõmmatud. Kui tüdrukud toas riisi keetsid, lõime poistega grillile hääled sisse ja lükkasime šašlõki ja kanakoivad tulele. Hoolimata pakasest sai söök hea: vähemalt poiste tehtud osa. Nimelt ei osanud tüdrukud veekogusega arvestada ning tavalisest riisist sai lõpuks riisipuder - maitse oli sellegi poolest hea. Mängisime täringupokkerit, naersime ja jutustasime erinevatel teemadel. Ärgates jalutasime mitte liiga lähedal asuva järve juurde. Kaasas oli ka raudkelk, millega sai küngastepealt igas asendis alla lastud. Mõnus kogemus igatahes.
Linnast väljas juba rohkem lund + Dima audi 100
Punt
Onu Heino ja Zorro
oзеро
Reedene päev enne suvilasse minekut oli mingisuguse Vene püha tõttu vaba. Wohoo, ei pidanud ühte loengusse minema - võit. Otsustasime toakaaslastega hoopis Ermitaaži minna. Kohale jõudes aga avanes vaatepilt 200-meetrisele järjekorrale, mistõttu pöörasime oma otsa sama kiiresti ümber. Läksime hoopis ühte kohvikusse, kus sai tasuta lauajalkat ja erinevaid lauamänge mängida. Tegime paar tiiru Jengat, kus torn varises alles siis kui viimane võimalik käik oli teha.
Enne
Pärast
Burx - maitsvam kui pildilt paistab 
Nädalasees kutsusime meie Murmanski reisi korraldamisel abiks olnud inimesed kokku ja korraldasime õhtusöögi kus valmistasime burgereid. Samuti leidsime ka põhjuse miks klaase kokku lüüa, sest Adrian sai järjekordse stipendiumi. Tundub, et sealmail on ikka parem elu kui tudengid saavad rohkem toetusi kui Eesti keskmine palk. Pühapäeval oli esimene bluebird (päikseline talveilm) ning käisin linnas üht sisehoovi uudistamas, mis on mosaiikidega kaetud. Megalambine koht, ühtegi silti polnud ja tavaline sisehoov oli erinevaid mosaiikseid skulptuure ja pilte täis. Sel nädalavahetusel peeti linnas valgusfestivali, mida ka mina väisasin. Üldiselt väga vahva üritus, oleks vaid inimesi poole vähem. Selle kohta pole mõtet pikemalt rääkida, lisan siia ühe video.
Üks mosaiikidega kaetud sein
Iisaku katedraali tuleshõu


Ühtlasi avaldan ka pahameelt, et tudeng üleüldiselt on üks räpane olend. Kui nädalalõpus kööki lähed näed neljast kraanikausist vähemalt ühes a) ummistust b) kellegi musti nõusid. Põrand kleepub mõnusalt susside külge, nii et teine pannilabidas tuleb tuhvlite maast lahti kraapimiseks kaasa võtta. Kohati tundub, et siinsed elanikud on kui Võsapetsi saatest, kes enda järelt kunagi koristama pole pidanud ja kui saaks siis elaks enda kakahunniku otsas pikemalt. Õnneks käib iga nädal koristajatädi, kes köögi jälle läikima lööb. Vastasel juhul tuleks pärast paari nädalat väljas söömas käima hakata või TBK-kaitsevahendeid kasutades kokkama hakata. Ei taha hakata mingeid rahvuslike stereotüüpe lahkama kuid paljud neist vastavad kahjuks tõele, kui asi puutub puhtusesse. Võib-olla olen mina lihtsalt imelik - go figure. Panen paar illustreerivat pilti ka köögist.
On ka hullem olnud
Keegi hea inimene on plastikut soojendanud 
Õige vastus A ja B korraga - ummistus ja pesemata nõud
Lõpetame siiski lõbusas meeleolus

Tuesday, November 1, 2016

Хватит пить!

35 mm
Mina ja veerevad kivid - vaata kaugelt
Petukaup! Ilmataat mängis järjekordselt vingerpussi ning külmad ilmad olid vaid paariks päevaks. Päikest pole küll välja tulnud aga see-eest on kohati tunne nagu elaks koos Forrest Gumpiga läbi osa, kus ta Bubbaga Vietnamis kohtus ja lõpmatuseni päevi järjest vihma sadas. Täna oli esimene vihmavaba päev, enne seda oli väljas käimine pigem ebameeldiv. See muidugi ei tähenda, et jalutuskäigud oleks ära jäänud.
Jelagini palee
Adrian ja orav
Vihmast ja sombust ilma trotsides käisime toakaaslastega Piiteri oma Централь парк´is (Central Park siis kui keegi kirillitsat mitteoskav peaks lugema). Tegemist siis Läänemere, Suure- ja Keskmise Neeva vahel asuva saarega, mille põhiline vaatamisväärsus peale kauni pargi on Jelagini palee, mille ümber ka üks Top Geari osa filmitud on (see kus nad Peterburis hõljukitega tiirutavad). Park oli meeldivalt jahe aga siiski kena - nägime vahelduseks ka loodust ja saime isegi oravaid peost toita.

Pundivennad
So arts, much wow
Eelmises postituses unustasin mainida, et tegime Adrianiga kihlveo pärast suuri pidutsemisi nädalavahetusel, et oleme kuni novembrini alkoholivabad või vastasel juhul ajame enda pead kiilaks. Nüüdseks võin öelda, et kumbki kiilaks end ajama ei pidanud. Ka sel nädalavahetusel käisime ühel lauafilmi linastusel. Seekord siis vene kohalik kraam - Joint Snowboards, tegemist siis ühega kahest Venemaa lauabrändist. Teistele film väga ei meeldinud aga minu arvates oli päris kõva: ägedaid spotte, mida isegi tahaks sõita oli palju ja ka osad trikid olid tehniliselt maailmatasemel. 
Oresheki kindluse kiriku varemed

Mälestusmärk II MS hukkunutele
Laupäeval suundusime toakaaslastega kaugemale väljasõidule Schisselburgi, kus asub Oresheki kindlus. Linnast liikusime sinna rongiga.  Pooleteise tunnine sõit maksis kokku 112 rubla ehk meie vääringus ligikaudu 1,5 eurot (edasi-tagasi hind) - pigem odav. Linnas midagi erilist vaadata polnud, mistõttu liikusime kohe saarel asuvasse kindlusesse. Ülesõiduga joppas, sest kaile jõudes hõisati praamilt: "alus lahkub paari minuti pärast, tulge kiirelt peale". Meile sobis. Antud kohta ehitati esimene kaitserajatis juba 14. sajandil, sest kindlus asub strateegiliselt tähtsal Neeva jõe suudmel Laadoga järve. 19. sajandist alates on seda enamasti poliitvanglana kasutatud - tänapäeval lihtsalt järjest lagunev muuseum. Eriti tähtis oli see aga Teise maailmasõja ajal, kui kindluse lähistel suudeti saksa vägedest läbimurre teha ja linna vajaliku tavaariga varustama hakata. Aitab ajalootunnist. Samal õhtul läksime linna jõudes suurema pundiga ühe sõbranna korterisse, kus mängisime Mafia lauamängu ja jutustasime - mõnus kultuurne päev. 
Batuudikeskus 720
Eile, esmaspäeval, õppisin järjekordselt usinalt, käisin trennis ja õhtupoole Dimaga batuudipargis. Esialgu arvasin, et park on pärast viit paksult rahvast täis, kuid õnneks meie kohale saabudes oli seal vaid paar jõmmi. Tegime talviseks hooajaks natuke trenni ja lõbutsesime niisama. Erinevalt välijõusaalist sai seal kangiga lamades surumist teha ning proovisin oma sügisvormi ära - 90 kilo tuli ülesse (disclaimer: hommikul tegin jõmmis ka rinda). Mainimist väärib ka seik, et loomulikult jäi Dima kokkulepitud ajast ligi tunnike hiljaks. Õnneks olen selle vene ükskõiksusega juba harjunud ja olin teadlikult raamatu kaasa võtnud, et vajadusel aega surnuks lüüa. Sellest hilinemise teemast ehk hiljem pikemalt. Vahepeal sain ka kõik Murmanski pildid kätte ja ilmutasin analoogist tehtud pildid ära.
Veel artsu
Aljosha põleb


Jens ja Adrian
UAZ ja Serkan
Matteo
Clash of Russia and Germany
#Maasulegepoos
laevade surnuaed
pundivennad
kaal
veel virmalisi