Lõbus elustiili blogi: Tagasi Piiteris

Hetke hoiak

Eelmisel nädalal õnnestus nädalaks Eestisse põigata. Sai sünnipäeva tahistatud ja sõpradega paar head sõna vahetada. Kuutsemäel jõudsin ka paar korda käia ning isegi mõned õppetükid said olenemata puhkuse meeleolust tehtud. Ühtlasi olin ka Agu ja Ebe ametliku kooselu alguse tunnistajaks. Ja oligi nädal seljataga. Vananedes hakkab vist tõesti aeg kiiremini käima.

Päevpiltniku juures

Kui Eestist lahkusin -8 kraadi juures siis Piiteris ootas mind ees korralik uisuväli, mis oli kaetud lopaga (kes seda sõna ei tea, pöörduge Mari Kirsi poole selgituseks), mistõttu kohvriga liikumine tekitas väga "positiivse" meeleolu. Õnneks võtsid toakaaslased käed avali vastu ning andsid ka omaltpoolt kingituse üle: samal ajal Kaasanist toodud T-särgi.

Kahur Leeningradi blokaadi muuseumi portaali ees

Nädal algas täielikult õppimise taktis, sest juba järgmisest nädalast hakkab eksamisesiooni ralli pihta ning kõik kursuseprojektid ja esseed vajasid kirjutamist. Selleks aga, et modernse raamatu taha mitte magama jääda sai ka vahel väljaski käidud. Ehk siis räägin nendest lähemalt. Teisipäeval mõtlesime Leningradi blokaadi muuseumit külastada. Eelnevalt sai muidugi internetist lahtioleku päevad kohalikult venekeelselt muuseumisaidilt järgi vaadatud, mis justkui ütlest et võiks sobiv päev olla. Kohale jõudes aga oli uks lukus ja kella laskmise peale tuli tõre babushka uksele, kes meil kiirelt pikalt saatis ja palus ukse peal olevaid lahtiolekuaegu silmitseda. Õnneks oleme kõik Vene tavadega harjunud ja otsustasime ilusat ilma nautida ja väikese ringiga tagasi metroopeatusesse kõndida. Üle pika aja sai ka päikest näha, mis tänu uuele telefonile ja kaunile Neevale maaliliseks fotoks sai ühendatud. Kolmapäeval oli Ermitaaži mingisugune tähtpäev, mille puhul korraldati valgusshow. Mõnda aega tagasi "Light Festival´i" valgusetendusega võrrelda ei anna: kestis vähem, teema oli igavam ja kurat, tuule käes oli külm kah. Vähemalt oli hea kodust välja saada. Reedel kursakaaslase juures väike oleng seoses tema kodulinna sõprade külas käiguga. Laupäev sai sisustatud kultuurselt. Kõigepealt Piiteri nurgataguseid, ehk siis käisin kirbuturul. Esimene osa turust nägi suhteliselt Sepaka moodi - viisakad majad, hinnad väljas ja ruumi liikuda. Mida kaugemale kõndisid seda kitsamaks olukord läks ning osta sai kõike: hakklihamasinast kuni kasutatud aluspüksteni, ka vanad tööriistad ja muu pudi-padi, mida vanaisa garaažist leida võib. Järgmine nädal lähen ilmselt uuesti, et üks Zenit kaamera osta, teen natuke enne kodutööd ja loodan, et läheb kaubaks. Teine kultuurikülastus oli Polaarmuuseumi, kus sai peamiselt Vene polaaravastustega tutvutud. Kuna muuseumitädidel nagu ka kõigil teistel töölistel on siinmaal aja peale minek, siis 10 minutit enne sulgemist hakati meid välja talitama ja seda taaskord mitte viisakalt - no mis sa teed. Enne metroole minekut käisime ka kohalikust hipsteriurkast läbi (disclaimer: ei ole midagi hipsterite vastu). Koht suhteliselt Telliskivi ja Aparaadi moodi, kuid oma kesklinna asukohast tingituna väga kitsas ja nõukapärane. Loodan mõnipäev sinna uuesti minna ja seal keskuses rohkem ringi uudistada. Õhtu lõppes aga sellega, et ühika liftis (mida kasutame teisele korrusele minemiseks võib-olla üks kord kuus) kohtusime ühe tüdrukuga, kes pidas enda sünnipäeva paar korrust ülevalpool ning kutsus ka meid sinna. Saime kõvasti vene keelt toakaaslastega purssida ja vaadata kuidas noored vene tüdrukud sünnipäev tähistavad. Olenemata väsimusest läksin pühapäeval Dimaga Igora mäekuurorti lauda sõitma. Piletihind oli päris krõbe aga tänu nutikale planeerimisele saame sama piletiga ka mõni teine päev sõitma minna - ostsime 18 liftikorra pileti aga kasutasime ära vaid pooled. Sõitsime offpistet lähedal asuval MTB rajal, mistõttu tuli vaheapeal ka natuke jalutada, et tagasi rajale jõuda. Pull ikka. Peangi nüüd otsad kokku tõmbama, et homseks õppimismaratoniks puhata. Parafraseerides kuulsat pealtnägijat, ütlen teile - lugemiseni.