Tuesday, June 25, 2013

RINNUSTSAADIK KIIGUB KASTEHEIN

See aasta toimus siis Jaan esimest korda Partsi mõisas. Läksime juba laupäeval, et saaks teha sooja ja asjad üles panna. Räpinast võtsime heli ja valguse. Ning lõpuks sai üsna arvestava disko ikka. Lõke oli korralik. Taevalaternad. Ujumine ja grillimine. Ning korralikult draamat nagu ikka. Eks järgmine aasta teeme asja veel suuremalt.

 sukuaikeed
 Enamus
 ze bonfire
 In da club
Kristo


-Orm

Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi!

Ka meil ei jäänud see laul kuulmata ja ka paljud teised 90date hitid! Ütleme nii, et jaanipäev on eestlastel alati ja igalpool täpselt samasugune! Ehk siis pisut draamat, vihma ja palju jooki. Nüüd pisut lähemalt jaanipäevast Hawail.

12 pm startisime kodust, et jõuda sihtpunkti Makua beach'i. Pidime sõitma kahe bussiga, kokku 1h ja 45 min. Ehk siis päris kaugele. Tulime kuskil in the middle of nowhere maha ja siis pidi veel mõned miilid edasi trippima, õnneks soetasid meie filmistaarid kamba peale auto ja nad tulid meile bussi peale vastu, et meid randa transportida. Nad ostsid kastiga auto ja ilmselt meie seltskond tegi kastis olijate arvu rekordi - 14 ning autos sees oli veel 5 inimest, seega ühes autos 19 inimest. Üsna kitsas oli :D Kohale jõudes rääkisid kohalolijad, et olid just mõnda aega tagasi delfiinidega koos ujunud, meil kahuks ei õnnestunud neid näha. Sellegipoolest nägime ühte hiiglaslikku hüljest, kes oli kohe kalda ääres - päris awsome! Inimesed siis järjest tiksusid kohale, vahepeal oli ilm muutunud jaanipäevale kohaseks - alanud oli vihmasadu, mis kestis üsna pikalt. Lõpuks pigistas päike ennast ikkagi pilvede vahelt välja ja me hakkasime kile peal merre slide'ima. See oli päris vinge, kile kahjuks väga libe ei olnud, seega mina ei proovinud. Kaspar aga tegi oma paar kolm tiirukest, mõned neist õnnestusid, mõned mitte. Võimalik, et talvel Livin Aloha filmist näete. Pärast slide'imist tegime teatevõisluse eeslased vs lätlased, mille viimased ka üsna napilt võitsid, kuid võisltus oli sellegipoolest põnev. Nagu ikka oli kohe teatevõistluse esimene ülesanne keerutada pea vastu posti 10 tiiru ja siis joosta sihtmärgini ja tagasi - mäng, mis on alati lõpuni naljakas. Pärast mängu oli väljas juba kottpime ning nüüd oli aeg hakata lõkkematerjali koguma :D ehk siis selle asemel, et ilusasti valges lõkkematerjal valmis koguda, otsustati telefoni valguse saatel minna võpsikust oksi otsima. Siin kahjuks eriti mingeid puid ega oksi ei leidunud, seega pidime mingite kõrsikute ja lehtedega õhtu läbi ajama - ilmselgelt see lõke ei olnud pooltki meie tavapärasest lõkkest. Selle aja peale olid ammu lahti korgitud ka joogid ning osad üritasid isegi grillida, päris muhe oli. Õhtu kulges üsna eestipäraselt, autost tümmi ning põhilised eesti lood peale. Korralik simman, tantsiti palju. Meil oldi seal ka mõned kohalikud, kes olid toredad ja mõned, kes vähem toredad. Toredad kohalikud jagasid Kasparile surfinippe ja mulle ukulele nippe, aga need vähem toredamad tahtsid meid seal ilmselt röövida. Siin on kuritegevus väga levinud kohalike poolt ning selle tõttu peaks olema päris ettevaatlik. Üks kohalik võttiski mingi musta koti või asjanduse ära ja pani jooksu, pärast seda olid kõik väga ärevad ja kohe valmis lööminguks, nagu eesltastele ikka kohane :D

Lõpuks see vaibus ära ja enamus said natukeseks silma looja lasta. Siin on väga raske jaanipäeva pidada, sest kell 8 pm läheb täiesti pimedaks ja 6 am läheb alles valgeks, seega kui kell oli 11 õhtul, siis oli selline tunne, et kell oleks justkui 2 öösel. Mina sain kuskil kell 3-4 magama, kahjuks kell 5 hakkas padukat sadama, mis minu "beauty sleepy" ka lõpetas ja peas hakkasid mõlkuma mõtted, et kuidas kodu poole liikuda. Õnneks üks kohalik oli nõus meid bussipeatusesse viima ning saime ilusti ka bussi peale. Buss oli eestlasi täis ja bussijuht pidi igas peatuses ütlema, et täna on buss väga crowded, et oodake järgmist :D Meid see muidugi ei heidutanud, kõik lasid ilusasti 1,5 tunniks silmad looja ja teleportisimegi ennast Waikikile tagasi. Kahjuks meie oma kaameraga eriti pilte ei teinud, võin ainult kaks pilti hommikusest Kasparist lisada, teen ka märkuse, et ainult kodutud omavad tänaval tekki! Ja siinkohal tahaks tänada filmistaare: Matilda Matvere, Maarja Saarmäe ja Evelin Katala, et te meile oma teki jätsite, sest muidu oleks me ilmselt olnud sama frozen'id kui Yogurtlandi frozen yogurtsid! Aitäh!

Hommikul Waikikile jõudes


Üleeile saabus veel saarele eestlasi: Anna Padrik ja Andres Raudjalg. Nemad said küll korraliku peo ohvriks kohe teisel õhtul. Ilmselt saavad nendest ka meie uued roommate'id!


Ootame teie jaanipäeva elamusi!

Mahalo!

-M

Sunday, June 23, 2013

3922 trepiastet ülesse ja alla - check!



Nonii, tegime täna öösel/vara hommikul esimese matka ka siin toredal Oahu saarel. nimelt vallutasime Stairways of Heaven'i. Tripp algas 1.45 (öösel), kus hakkasime kodust kõik koos kõndima kohtumispaika, kus 2 usakat meid pele võtsid. Neil oli selline lahe kastiga auto, kuhu sisse mahtus 5 inimest ja ülejäänud 5 pidid kastis selle sõidukese veetma. Hakkasimegi siis matka alguskohta sõitma, tee pealt korjasime viimase mataklise ka peale, tema kodu lähedal nägime mingi üüber fight'i - 25 mustanahalist ühe tüübi vastu, umbes midagi sellist. Sellel ühel tüübil olid päris väledad jalad ja pani jooksu! Veits kõhe tunne tekkis küll korraks, polnud varem nii suurt kähmlust pealt näinud. Nad jebisid mingi keset autoteed isegi.
Öösel ülesse minnes
Päikesetõus

Nimelt see matkarada on keelatud ning sinna ei tohi minna. Igal öösel on raja alguses ka valvur, kes kutsub vajadusel politsei. Meil joppas - saime rajale enne valvurit (toim. - kõik oli planeeritud, sellepärast väljasõit nii vara oligi). Terve rada koosnes treppidest, sellest siis ka nimi Stairways to Heaven. Täpselt nii ongi, sest rada lõppes taevas, ehk siis pilvedes. Matka alustasime umbes 3am (ehk öösel), tipus olime umbes 1,5 tunniga, mis oli tegelikult päris kiire, arvestades seda, et rajal oli kokku umbes 50 inimest ja mõned ikka blokkisid täiega. Esimene kolmandik rajast oli kõige raskem, sest enamus teed läksime nagu redelist ülesse, nagu mööda seina roniks. Väljas oli väga pime (kuigi mina ja Kaspar taskulampi peaaegu üldse ei kasutanud, Kasparil luuraja silmad), kasutati taskulampe (toim. - tegelikult nii pime polnud). Kuna inimesi oli palju, siis lambid olid kaugelt vaadatuna justkui hiiglaslikud jaaniussid. Siinkohal tervitused jaanipäeva puhul! Me hakkame ka homme tähistama. =)
Taavi vigastus
Tuvikesed

Napilt pilvedest allpool

Rännak oli kohati raske, trepid on seal tehtud rauast, seega vesi, muda ja kõik muu jama, mis seal astmete peal oli, tegi asja päris libedaks. Taavi (meie korterikaaslane) vigastas oma mõlemat jalga, kui ühe astme pealt maha libises (astmel puudus see pealmine plaadi osa). Ta lihtsal väga ei vaadanud oma jalge ette. Muidu läks matk hästi, muid vigastusi ei olnud. Kuna matk oli mägedes, siis oli tegemist üsna džungliga, eriti alguses, kus pidime läbi pambuse metsa minema. Lõpuks siis jõudsime kohale ja hakkasime päikesetõusu ootama, kahjuks olid aga pilved nii tihedad, et otsustasime alla poole tagasi minna, et paremini näha. Vaade oli imeline! Kindlasti on märkimist väärt fakt, et see rada ehitati teise maailmasõja ajal, ehk siis vanust on treppidel piisavalt! Tagasitulek sujus veelgi edukamalt ning ilusti olimegi tagasi auto juures, et uuesti kasti ronida (toim. - tagasi alla tuleks oli tegelikult kordades raskem, kui ülesse minek).

 Peaks ütlema, et väga ekstreemne matk ja kui keegi peaks kunagi siia sattuma, siis kindlasti tuleks seal ära käia! Kuigi ilmselt varsti lammutatakse trepid maha, sest see pidavat ikka väga ohtlik olema. Meie aga kartsime oluliselt hullemat, kui tegelikult asi oli. Täna magasime päeval oma öist und järgi, mina lähen 5pm-12am tööle ning Kaspar ilmselt tööd hankima, sai sms'i kelleltki, et intervjuule minna.

Muidu on chill, ootame homset ehk siis jaanipäeva!

Olge mõnusad!
Toakaaslastega poosetamas
Trepid ruulivad
Vaade umbes raja keskelt orgu
Meie matkapunt: vasakult James, Taavi, Liisi, Kristin, Tuule, Aleta, Jared, Kristjan, Mari ja Kaspar

Veel treppe, wooo-hooo!
Mudane dzungel
Chevy kastis
-M.
Toim. + pildid KasparG.

Täiendus: Enne matkale minekut käisime Upstairsi avamisel kah, kus siis pakuti tasuta süüa ja juua. Pizza oli päris hea ja seda keris päris korralikult sisse. Napsu me väga teha ei tahtnud, kuna korralik trepijooks oli plaanis. Mis aga oli huvitav, oli see, et inimesed ei tahtnud tulla kluppi. Kui neile öeldi, et tasuta jook+söök on, olid enamus suht ükskõiksed. Eestis oleks baar ilmselt tühjaks joodud/söödud ja klubi tagatipuks veel ka maha lammutatud. Üks asi on Upstairsis veel eriti hea. Siinsed kokteilid on megakanged, ikka on tunda maitset, mitte nagu Eestis, kus alla topeltkoksi tellida pole üldse mõtet. Suhe oli umbes 70:30, kusjuures rummi siis 70 osa =)

Saturday, June 22, 2013

Hawaii 5-0

Ejouh!
Lambine pilt tänavalt
Viimased päevad on mega põnevad olnud. Iga päev sama rutiin: ärkad hommikul ülesse ja otsid netist tööd, kui kõikkidesse kohtadesse on kirjutatud lähed välja ja hakkad kohti läbi kammima, ehk kellelgi on tööd pakkuda. Ütlen kohe ära, et naistel on see asi lihtsam - neile pakutakse tööd. Mari töötab juba kolmes kohas: Yoghurtlandis, jagab flaikusid ja ühes kohalikus riidepoes, mis müüb mingit seelikut, mida saab sadat erinevat moodi kanda. Ma olen samal ajal aga igalt poolt üle saanud ja pea kõik, kes on lubanud paari päeva jooksul helistada on helistamata jätnud. Vähemalt ma pole veel alla andnud! Uuest nädalast tuleb lihtsalt kaugemalt hakata tööd otsima. Ühe gay bari bossiga rääkisin ka ja temaga saan täna kokku, et intervjuud teha. Kristo saaks kindlalt sinna kohe tööle =)))).

Kolmapäeval käisime napsutamas, kuna Ursula sai USA mõttes täisealiseks. Tähistasime sünnat uues klubis Upstairs, mis oli isegi üllatavalt normaalne. Täna on seal ametlik avamine: tasuta söök ja jook, ehk siis eks näeb, mis saama hakkab.

Kuna see nädal polegi vist kirjutanud, siis praegu meenus, et nädala alguses käisime Seene ja Margoga esimest korda surfimas ka. Kohalik surfipro ütles, et kõige magusam aeg algajale on hommik - vähe rahvast ja suured lained, otsustasime meiegi hommikust aega proovida. Pool8 olime platsis ja lendasime laenutatud laudadega ookeanisse. Päris kõva oli tegelikult, kõik saime mõne korra ilusti lainesse ja natuke püsti ka kruiisida. Pööramistehnikat veel proovima ei hakanud aga küll siin aega surfata veel on. Üks pilt Margost surfamas kah. Kunagi kui uuesti lähme, siis proovin endast ka mõne pildi teha.
Sel pühapäeval on Jaanipäev, mis on ka siinsel rahval plaani võetud. Minnakse westcoastile randa, kuhu peaks siis ligi paarsada inimest kokku tulema, et üheskoos pidutseda.


Mari burXiga

Kohalik burgerikoletis
Olge mõnusad ja loodetavasti saate peagi uusi uudiseid!
KasparG.

Thursday, June 20, 2013

EKV
















-Orm

Saturday, June 15, 2013

Uudised Hawailt!

Helloo!

Elu siin saarel on päris edukalt kulgenud. Eile saimegi kätte oma SUUREPÄRASE korteri - meil on 2 magamistuba, hiiglaslik elutuba, väga rohke elektroonikaga köök ning 2 vannituba. Oleme päris rahul. Ainuke probleem on see, et peame hoidma üsna madalat profiili, sest ametlikult elab selles korteris ainult 4 inimest, meid tuleb kokku aga vähemalt 8 võib-olla isegi 10. Seega peame house managerist ja security mehest vahel mööda hiilima. Aga muidu on chill.
Vaade diivanilt
Vaade koridorist

Vaade korterist mere poole
Kui korteri olime kätte saanud, siis läksime oma asjade järgi ning kui me filmistaaride korterist lahkuma hakkasime, siis nad pakkusid kolmele tüdrukule flaierite jagamise tööd. Mina, Tuule ja Liisi (meie korterikaaslased) haarasime kohe heast pakkumisest kinni ning kell 5 õhtul läksimegi kaheks tunniks tööle. 10 taala tunnis teenida pole just paha, easy money. Pärast tööd tulime koju ning tegime edasisi plaane, milleks osutus Wallmartis käimine. Siin on imelik see, et kui sa avastad õhtul kell 10, et ohh, oleks vaja poodi minna, siis võid kindel olla, et lähima 3 h jooksul on kindlasti kõik poed veel avatud. Isegi kell 2 öösel on poed veel lahti, imelik, aga mugav. Trippisime siis Wallmarti ning tegime hiiglaslikke sisseoste. Ostsime 2 suurt madratsit ning ühised tarbeesemeid uude korterisse. Kõik ostsid ka omajagu sööki, seega oli neid kompse kohutavalt palju ja ega Ameerika ei ole eriti säästlik riik - kõik asjad pakiti kilekotti ja siis igale kotile veel üks kilekott ümber. Olime sellega arvestanud ning jätsime suurima hea meelega ostmata prügikotid, sest ühest suuremast poeskäigust saab vähemalt 20 kilekotti.

Nüüd kui korter olemas, siis saab keskenduda rohkem töö otsimisele. Kaspar on mitmesse kohta CV saatnud ning üritab kiirelt tööd leida. Mina oma väikese töö otsa eest saan juba raha, mis on super, kuid homme lähen ka paremat tööd otsima. Loodetavasti läheb ka sellega hästi =)

Täna pärast tööd käisime vaatamas seda sama showd, mille flaikusid me jagame. Saime ka sõpru kaasa võtta, seega Kaspar, Kristin (ka meie korterikaaslane) ja Margo (Hansu korterikaaslane) tulid meiega kaasa.
Show

Muid huvitavaid fakte: Hawail on väga palju asiaate, kelle inglise keele oskus on null (kui küsid midagi, siis ainult noogutavad), kraanivesi maitseb täpselt nagu Tallinnas (meil on õnneks abikäsi - brita filterkann).



Täna õhtul rannas


Nii, aga muidu on tore, Kaspar on väga andekaks kokaks hakanud ning väga maitsvaid roogasid nuudlitest ja pakisuppidest tegema hakanud :D Kiidan!

Mari

Thursday, June 13, 2013

Welcome to U,S and A

Jouuks, rahvas! Me nüüd ilusasti teiselpool maakera, ajavaheks Eestiga 13 h, ehk siis paikneme Hawail. Pärast pikka lendamist (kokku 18 h) astusime Honolulus lennukist välja ning vastu tuli väga soe ja niiske õhk. Võrreldes Amsterdami ja San Franciscoga, kus oli umbes 15 kraadi sooja.

Pistu lennust. Üldiselt läks kõik ilusasti. Neljakesi (Mari, Kaspar, Hans ja Äret) alustasime Tallinnas reisi Amsterdami poole. Amsterdamis jätsime Hansuga mõneks ajaks hüvasti, tema suundus Seattle poole. Kolmekesi aga otsisime uue terminali üles, kust algas meie pikk lend (11 h). Natukene oli enne lennukisse minekut huiamist ka, pidime aadressi andma, et kuhu me USA's esimeseks ööks läheme ja kuna meil pole veel oma konterit olemas (tänase päeva jooksul loodame leida), siis meil polnud eriti mingit mõtet, mida neile öelda. Lõpuks andsime suvaka hosteli aadressi ja kõik oli legit, lubati lennukisse. Pikk lend polnudki just kõige hullem, lihtsalt kui San Frani jõudsime, siis oli kell ikka veel 12 päeval :D Lausa imelik niivõrd palju päevavalgust järjest näha. San Franis oli meil järgmise lennuni aega 5,5 h. Oli piisavalt aega, et jamada tolli ja riiki sisenemisega. Piirist saime kenasti läbi, siis tuli toll. Ka seal läks enamvähem hästi, ainult kaks latti suitsuvorsti võeti ära. Selgus, et Euroopast ei tohi liha USA'sse tuua. Oh well, didn't know that. Aga mis seal ikka, muid probleeme ei olnud. Lend Honolulule läks ka hästi, see lend oli oluliselt meeleolukam, sest juba piloot ütles alguses väga rõõmsal toonil, et oleme siiski teel paradiisi ja siis kõik mingi yeaaah :D Samas oli palju lapsi, üks karjus terve tee, suht häiris, aga kuna me olime päris väsinud, siis magasime enamus lennust. Kohale jõudes ootasime Hansu ja kaks eesti tüdrukut ka ära, kes tulid koos sama lennuga. Järgmiseks oli vaja jõuda linna ja ööbimiskohta. Tahtsime bussiga tulla, aga siis üks infovend ütles, et meid ei lasta nii suurte kohvitega bussi, nimelt võib bussi võtta ainult sellise suurusega koti, mis mahub tooli alla või sa saad selle sülla võtta. Ilmselgelt olid meie pagasid "pisut" suuremad. Mis seal ikka, võtsime takso. Läksime taksopeatusesse ja ütlesime, et meil vaja taksot 6 inimesele. Kõik oli väga hästi organiseeritud, sest seal olid mingi tüdrukud, kes küsisid, et kui suur party teil on ja siis vastavalt sellele tuli ka auto. Esimesesse autosse me ära ei mahtunud. Onu hakkas kohvreid laduma ja siis foldis :D Ütles, et nogo, you have to get a bigger taxi. Siis me mingi, hmm, kinda obvious. Igatahes, siis tuli järgmine takso ja siis mahtusime kuidagimoodi ära. Sõit polnud väga pikk, mingi 20 min umbes ja olimegi Waikiki peatänaval. Kuna Hansu ja Äreti korterikaaslased olid just 3 h tagasi korteri kätte saanud, siis me suundusime sinna. Nende korter aga oli üsna ülerahvastatud ja mina Kaspariga sinna ära ei mahtunud - otsustasime Livin Aloha filmistaaride juurde minna. Seal oli räme kommuunielu - suht suur hulk rahvast väikeses korteris. Sel ööl ööbis kokku 13 inimest. Meid ootasid seal meie korterikaaslased, kellega pistame loodetavasti juba täna leivad ühte kappi - kui korteri leiame. Et omavahel tutvuda ja järgmise päeva plaane pidada, liikusime üheskoos randa. Saime Kaspariga ka ookeani vee ära katsuda, see oli isegi öösel suhteliselt helesinine. Veetsimegi siis rannas pisut aega ja seejärel koju tagasi, et mugaval täispuhutaval madratsil ennast välja puhata. Kuna korteris suht palju rahvast, siis sai juttu räägitud ja informatsiooni kogutud. Inimesed (siinkohal siis eestlased) on väga chillid ja abivalmis! Magama saime umbes 1 öösel.

Välja puhkamine väga kaua ei kestnud, sest 8.00 tegin mina silmad lahti, Kaspar isegi veel varem. Siin tõesti ei pea vist nii palju magama, kui Eestis. Igatahes, hommikul hängisime korteris ja tegime päevaplaani. Sõime ja tulimegi linna, et asjatama hakata. Tegime numbrid (Mari: 808-392-5335 ja Kaspar: 808-392-1134), saate meile ellata =)) Sõnumeid võite ka saata, me saame igalepoole tasuta smisida. Ja nüüd tegeleme korteri otsimisega, täna mitu vaatamist, teised korterikaaslased ongi ühte vaatamas, me Kaspariga ajame viisasponsori pabereid ja muid vajalikke asju.

Kohalikud on väga viisakad ja avameelsed, nagu ameeriklastele ikka kohane. Tänavapilt on palmine ja üsna rahulik, kellelgi kuhugi kiirelt pole. 

Hetkel istume Starbucksi wifi's, esimene caramel frappuccino võetud. Kell on 13.30, hetkel väljas 29 kraadi sooja - ALOHA!





Kirjutas Mari, xoxo