Thursday, June 13, 2013

Welcome to U,S and A

Jouuks, rahvas! Me nüüd ilusasti teiselpool maakera, ajavaheks Eestiga 13 h, ehk siis paikneme Hawail. Pärast pikka lendamist (kokku 18 h) astusime Honolulus lennukist välja ning vastu tuli väga soe ja niiske õhk. Võrreldes Amsterdami ja San Franciscoga, kus oli umbes 15 kraadi sooja.

Pistu lennust. Üldiselt läks kõik ilusasti. Neljakesi (Mari, Kaspar, Hans ja Äret) alustasime Tallinnas reisi Amsterdami poole. Amsterdamis jätsime Hansuga mõneks ajaks hüvasti, tema suundus Seattle poole. Kolmekesi aga otsisime uue terminali üles, kust algas meie pikk lend (11 h). Natukene oli enne lennukisse minekut huiamist ka, pidime aadressi andma, et kuhu me USA's esimeseks ööks läheme ja kuna meil pole veel oma konterit olemas (tänase päeva jooksul loodame leida), siis meil polnud eriti mingit mõtet, mida neile öelda. Lõpuks andsime suvaka hosteli aadressi ja kõik oli legit, lubati lennukisse. Pikk lend polnudki just kõige hullem, lihtsalt kui San Frani jõudsime, siis oli kell ikka veel 12 päeval :D Lausa imelik niivõrd palju päevavalgust järjest näha. San Franis oli meil järgmise lennuni aega 5,5 h. Oli piisavalt aega, et jamada tolli ja riiki sisenemisega. Piirist saime kenasti läbi, siis tuli toll. Ka seal läks enamvähem hästi, ainult kaks latti suitsuvorsti võeti ära. Selgus, et Euroopast ei tohi liha USA'sse tuua. Oh well, didn't know that. Aga mis seal ikka, muid probleeme ei olnud. Lend Honolulule läks ka hästi, see lend oli oluliselt meeleolukam, sest juba piloot ütles alguses väga rõõmsal toonil, et oleme siiski teel paradiisi ja siis kõik mingi yeaaah :D Samas oli palju lapsi, üks karjus terve tee, suht häiris, aga kuna me olime päris väsinud, siis magasime enamus lennust. Kohale jõudes ootasime Hansu ja kaks eesti tüdrukut ka ära, kes tulid koos sama lennuga. Järgmiseks oli vaja jõuda linna ja ööbimiskohta. Tahtsime bussiga tulla, aga siis üks infovend ütles, et meid ei lasta nii suurte kohvitega bussi, nimelt võib bussi võtta ainult sellise suurusega koti, mis mahub tooli alla või sa saad selle sülla võtta. Ilmselgelt olid meie pagasid "pisut" suuremad. Mis seal ikka, võtsime takso. Läksime taksopeatusesse ja ütlesime, et meil vaja taksot 6 inimesele. Kõik oli väga hästi organiseeritud, sest seal olid mingi tüdrukud, kes küsisid, et kui suur party teil on ja siis vastavalt sellele tuli ka auto. Esimesesse autosse me ära ei mahtunud. Onu hakkas kohvreid laduma ja siis foldis :D Ütles, et nogo, you have to get a bigger taxi. Siis me mingi, hmm, kinda obvious. Igatahes, siis tuli järgmine takso ja siis mahtusime kuidagimoodi ära. Sõit polnud väga pikk, mingi 20 min umbes ja olimegi Waikiki peatänaval. Kuna Hansu ja Äreti korterikaaslased olid just 3 h tagasi korteri kätte saanud, siis me suundusime sinna. Nende korter aga oli üsna ülerahvastatud ja mina Kaspariga sinna ära ei mahtunud - otsustasime Livin Aloha filmistaaride juurde minna. Seal oli räme kommuunielu - suht suur hulk rahvast väikeses korteris. Sel ööl ööbis kokku 13 inimest. Meid ootasid seal meie korterikaaslased, kellega pistame loodetavasti juba täna leivad ühte kappi - kui korteri leiame. Et omavahel tutvuda ja järgmise päeva plaane pidada, liikusime üheskoos randa. Saime Kaspariga ka ookeani vee ära katsuda, see oli isegi öösel suhteliselt helesinine. Veetsimegi siis rannas pisut aega ja seejärel koju tagasi, et mugaval täispuhutaval madratsil ennast välja puhata. Kuna korteris suht palju rahvast, siis sai juttu räägitud ja informatsiooni kogutud. Inimesed (siinkohal siis eestlased) on väga chillid ja abivalmis! Magama saime umbes 1 öösel.

Välja puhkamine väga kaua ei kestnud, sest 8.00 tegin mina silmad lahti, Kaspar isegi veel varem. Siin tõesti ei pea vist nii palju magama, kui Eestis. Igatahes, hommikul hängisime korteris ja tegime päevaplaani. Sõime ja tulimegi linna, et asjatama hakata. Tegime numbrid (Mari: 808-392-5335 ja Kaspar: 808-392-1134), saate meile ellata =)) Sõnumeid võite ka saata, me saame igalepoole tasuta smisida. Ja nüüd tegeleme korteri otsimisega, täna mitu vaatamist, teised korterikaaslased ongi ühte vaatamas, me Kaspariga ajame viisasponsori pabereid ja muid vajalikke asju.

Kohalikud on väga viisakad ja avameelsed, nagu ameeriklastele ikka kohane. Tänavapilt on palmine ja üsna rahulik, kellelgi kuhugi kiirelt pole. 

Hetkel istume Starbucksi wifi's, esimene caramel frappuccino võetud. Kell on 13.30, hetkel väljas 29 kraadi sooja - ALOHA!





Kirjutas Mari, xoxo

1 comment: