Yin-yang

Koolitee

Eelmisest blogipostitusest omajagu aega möödas, selleks et lugejaskonnal ikka jahedatel sügisõhtutel midagi teha oleks proovin viimased tegevused antud postituses kokku võtta. Eelmine kirjatükk lõppes rõõmusõnumiga, et saan hakata jalkat tagumas käima. Pealtnäha tore. Tegelikkuses on aga sellest jalgpallist korralik taak saanud. Eelmisel esmaspäeval, esimesel jalgpallitrennil, otsustas ilmataat minust jagu saada. Väljas küll paistis päike aga Piiteri tuul tegi oma töö, mistõttu olin terve eelmise nädala haige. Käisin küll koolis, kuid kogu ühikavälisele tegevusele ütlesin kindla ei. Õnneks saime juba teisipäeval internetiühenduse, mistõttu polnud toas ajaveetmine just liiga keeruline.

Kronstadti Püha Nikolai mereväe kirik

Interjör

Teine vaade

Enne nädalavahetuse teemadele sukeldumist räägin natuke ka koolist. Kokku valisin endale 8 ainet, mis on: English for engineers, russian language, GIS technologies for civil engineering, pеставрация зданий (vene keeles), Inspection of Buildings and Constructions, construction materials for energy efficient building, building information modeling (BIM) ja energy efficient buildings. Korrektset ainepunktide arvu ma ei tea aga ligikaudu peaks 24 olema. Kui Eestis on üks ainepunkt võrdne 26 akadeemilise tunniga, siis siin on üks punkt 30 akadeemilist tundi. Mul on õnneks vaja vaid 15 euroopa ainepunkti, seega ligikaudu 12 vene oma - pooled ained võin läbi kukkuda. Kool siiani suhteliselt lihtne olnud: kodutööd parajalt ja ained arusaadavad. Naljakas on see, et kui Eestis õppejõud ütlevad välja, et nemad piraatlust ei toeta, siis siinsed härrad ja prouad ütlevad selge häälega välja, et minge tõmmake õppimiseks vajalikud programmid torrentitest, vajadusel isegi jagavad neid. Interneti kommunism?

Selvefoto

Eelmisel laupäeval võtsin ette pealtnäha lühikese reisi Kronstadti saarele. Tegemist siis Piiterist umbes 50km kaugusel asuva saarega, mis on sildadega mandriga ühendatud. Eelnimetatud sillad toimivad ka üleujutuste barjääridena, mistõttu pole Peterburis mitmeid aastaid üleujutusi olnud. Varasemalt oli linna 300-aastase eluea juures umbkaudu 250 üleujutust - ehk peaaegu üks igal aastal. Kronstadt ehk Kotlini saar on suhteliselt väike, mistõttu pole seal ka palju teha - üks väga ilus kirik ja ongi kõik. Õnneks ei võtnud me kolmetunnist reisi ette kõigest kiriku külastamiseks vaid antud päeval toimus saarel ka rahvusvaheline wakeboardi võistlus, kuhu olid kohale tulnud ka Ken ja Simon. Oli hea tuttavaid nägusid näha ja muljetada. Poisid panid hullu ja Simon sai vist isegi finaali. Arusaamatu on muidugi see, et miks nad selle ürituse septembris korraldasid. Temperatuur oli 8-10 kraadi ja tuulega tundus see veelgi madalam. Pimeduse saabudes ja finaalide lõppedes hakkasime koju tagasi liikuma. Esialgu 30 minutit jala, siis 1,5 tundi bussiga ja lõpuks veel tunnike metrooga - selline see suurlinna elu juba on. Autoga oleks koju jõudnud 45 minutiga.

Pühapäeval kutsus toakaaslane rulatama. Ta oli loengus tuttavaks saanud ühe vene kutiga, парень Dima, kes meile lahkesti kohaliku skeidimaastiku tutvustas. Käisime linna uuselamurajooni kõrvale tehtud suhteliselt tutikas betoonpargis. Siinsele elule kombekohaselt ehitatakse uusi asju aga vanu korda ei tehta. Vähemalt nii oskas Dima rääkida. Pärast paari tundi võtsime kodutee ette, käisime söömas ja võtsime kodus Dimaga ühe õlle. Joogi kõrvale õpetas ta kohaliku sõnavara, mida sündsas kirjutises nagu see on avaldada ei kõlba.

Betoonpark uute "hrutsovkadega"

Pärast kahte esmaspäeva julgen öelda, et sinised esmaspäevad väärivad oma nime. Kui tavaliselt inimesed kiruvad nädala alguse hommikuid siis tundub, et mulle ei sobi õhtud. Sel esmaspäeval, kui olin haigusest taastunud, otsustasin järjekordse teekonna jalkatrenni võtta. Kahjuks ka seekord ei soovinud kõrgemad jõud mulle jalgpallist rõõmu pakkuda. Pärast harjutusin sain umbes 15 minutit mängida kui sain vene jõulist jalgpalli tunda ja korraliku põntsu vastu vasakut jalga. Esialgu mõtlesin, et kannatan ära kuid kui pärast paari minuti ka kõndimine võimatuks muutus otsustasin platsilt lahkuda ja koju minna. Huvitav mis mind järgmisel esmaspäeval ootab. Elame-näeme.

Parem jalg

Halvem jalg e. vasak

Vigastuse tõttu hoidsin nädala esimesel poolel madalat profiili, Küll aga võtsin nädala selgroo murdmisest osa. Nimetl on meie rahvusvahelisel ehitusinseneride seltskonnal kombeks igal kolmapäeval pärast kooli kuskil kohvikus/pubis maha istuda ja natuke muljetada. Eelnevatel nädalatel ma käinud pole, mistõttu võtsin seekord eesmärgiks nendega liituda. Käisime väga mõnusas Gruusia restoranis - jõime savitopsidest veini ja sõime hatchapurit. Nagu juba varasemates postitustes olen maininud on siin väljas söömine suhteliselt odav, kui õigeid kohti tead muidugi. Kursuse üritusele samale päevale olid naabritüdrukud planeerinud ka tasuta toidutegemise koolituse, otsustasin nendega liituda. Minu ja ka nende õnnetuseks oli tegemist vaid müügiüritusega, mis tutvustas tulevaid koolitusi, seetõttu ka tasuta üritus. Õnneks pärast kahte ja poolt tundi saime ka toitu näha. Kokk valmistas medium-rare steiki, maitsta kahjuks ei saanud. Seega võib lugeda ürituse meie jaoks läbikukkunuks.

Hatchapuri 

Eile sain oma sõpradega kokku Albertiga, kellega võtsime mõned õlled ja muljetasime elus-olust. Täna reede puhul väiksema seltskonnaga sotsialiseerumine plaani võetud. Eile lükati meil radikad sisse, tundub et WINTER IS COMING. Olge mõnusad! Võimalik, et järgmisel nädalal saan juba pilte lumest pakkuda.

Vene laste liuväli

Venelane on hea olla

Üks uhkemaid metroojaamu

Peterhofi langev purskkaev

Tervitus! Pealkiri võib olla natuke eksitav aga see on hea sissejuhatus teemasse. Venelane on hea olla, sest tavaline venelane austab teist venelast. Ta ulatab talle abistava käe, naeratab metroos, annab isegi vajadusel puudu jäävad kaks rubla kui näeb, et saiakesest jääb natuke puudu. Välismaalastega käitutakse aga teistmoodi: kui vene keelt ei oska, siis suhtutakse sinusse enamasti kui pahalasse, kes rahuliku väikest inimest häirima tuleb. Õnneks pannakse kohati keelt õppivad inimesed samuti kohalike patta. Välismaalase ja kohaliku diskrimineerimise osaliseks sain siis kui otsustasime laupäeval Peterhofi minna. Tegemist paleede kompleksiga, mis asub Peterburi eeslinnas (umbes 30 kilomeetri kaugusel) ja ehitati Peeter Esimese käsul. Kohalikud nimetavad seda ka Vene Versailles´iks. Kokku on kompleks üle 1,5 ruutkilomeetri ja seal on ligi 100 purskkaevu. Ilusa ilma korral tasub kindlasti vaatama minna. Jutujärjele tagasi minnes. See, et kohalik kaupmees turul välismaalase käest kõrgemat hinda küsib pole mingi ime. Küll aga fakt, et Peterhofi sisse pääsemiseks peab välismaalane ligi kaks korda rohkem maksma on omamoodi fenomen. Sõbrad saksamaalt läksid korralikult leili ja arvasid, et ka Merkel peaks Saksamaal venelastele uued hinnad välja printima. Prantslased, kes piletit ostma läksid, kusjuuures vene keeles, pidid võõrapärase nime poolest kallimat hinda maksma, kui aga mina oma vene perenimega soodsama pileti välja rääkisin. Imeline maa, kus kõik on võrdsed aga keegi on ikka kellegist võrdsem.

Väsinud reisisell tagasiteel Peterhofist

"Eskalaator lõpmatusse"

Sama mentaliteet kehtib ka metroos. Kõigil on kiire aga kellelgi on ikka kiirem, mistõttu trügimine ja kiirustamine on tipptunnil tavaliseks nähtuseks. Olenemata fakt, et maksimaalne võit tipptunnil trügides võib olla kõigest minut või kaks. Peterburi metroo loodi 1955. aastal ning on üks sügavaimaid metroosid maailmas. Kõige sügavam, Admiraliteiskaya, jaam asub 86-meetri sügavusel. Selle eskalaatorisõit võtab ei rohkem ega vähem kui viis minutit (vahepeal peab ka väikese lõigu ka jala kõndima). Võrdluseks, kestab sõit minu jaamas, "Meeste väljakul", kolm minutit ja 45 sekundit. Kokku on viis liini, mis kokku moodustavad 115-kilomeetrise võrgustiku. Minu arvates ka ainuke mõistlik viis linnas liikuda, ehk talvel kui jala käimine nii kerge pole mu arvamus muutub. Iga metroosõit maksab 35 rubla ehk umbes-täpselt 50 euro senti. Metroo on avatud umbes kuuest hommikul kuni poole üheni õhtul (mistõttu palju olengud linnas peavad lõppema eelnimetatud aegadel). Kes on metrooga varem sõitnud teab, millised on tavapärased jaamad. Siin Peterburis pole aga midagi tavalist. Pea kõik jaamad on elegantsed kohati isegi liiga pompoossed aga eks seda otsustab juba igaüks ise.

Ühel ilusal päeval otsutasin longboardiga linna sõitma minna. Panin telefoni hea muusikat täis, võtsin rula kaenlasse ja hüppasin metroose. Linnas sain Albertiga kokku: jõime kohvi ja muljetasime natuke. Peale seda kruiisisin Vassiili saarel ringi ja avastasin, et siinne kesklinn on väliselt liiga ilus (mõtlen selle all seda, et hoovides ja fassaadi taga on näha igapäevaelu, mis nii roosiline pole). Sõitsin pea terve päeva ringi ja õhtul päikese loojudes võtsin ette kodutee - see oli hea päev.

Uus jõusaal

Püha Iisaku katedraali muuseumis ja kupli otsas käisin ka. Sealt mõned pildid linna vaatest. Tasub ka mainida, et kohalikule tudengile on piletihinnad väga odavad. Enamus asju saab all kahe euro tehtud. Uue getojõusaali leidsime ka. Natuke kaugemal kui eelmine aga uhiuus - valmis 9. augustil 2016.

Osa Peterhofi seltskonnast

Täna, esmaspäeval, alustasin teise koolinädalaga. Enamus välistudengeid ei tea ikka veel oma õppegraafikut ega aineid, mida nad võtta saavad. Endal kohati sama mure aga väga ei põe - Venemaal loksuvad asjad ise paika. Sain ka võimaluse ülikooli jalgpallitreeningust osa saada. Homsest hakkan neli korda nädalas vutti taguma - kui just tiimist välja ei visata. Loodame parimat!

Mina, Maroussia ja Michaela Iisaku katedraali kupli all

Käisin täna ka oma esimestel analoogkaameraga tehtud piltidel järel. Kahjuks nad osa pilte ei ilmutanud ning osa filmist ei tulnud välja aga 36-st 15 pole ka paha tulemus. Loomulikult sellest 15-st omakorda 3-5 kannatavad kriitikat. Proovisin palju double exposure pilte teha. Välja tuli neist vaid paar - aga mulle meeldivad. Nagu ikka, oma silm on kuningas.

Puhkus linnaekskursioonil

Soomlased Oskari ja Mikke - teine võta linna panoraamist

Vaade linnale

1=2 e. vaated ermitaažile

Iga päev ma sahkerdan

Püha Iisaku katedraali laemaal

Eelmises postituses unustasin rääkida Dimast. Inimesest, kes esindab tavalist vene huligani (ink. Russian Hooligan). Nii nad vähemalt ennast kutsuvad. Nimelt, eelmisel nädalal avanes mul võimalus kohtuda Dimaga kesklinna metroos. Olime paari inglise keelt kõneleva inimesega tegemas kolmeminutilist eskalaatorisõitu maapeale kui seljatagant karjuti "shut up". Tuli välja, et Dimale ei meeldi "ameeriklased". Alguses ei saanud kohe arugi, et mida antud ainurakne indiviid soovib, kuid pärast kahe näpuga gänsteri kombel üle kaela tõmmates saime aru, et ta räägib meiega. Nimelt Dima oli Russian Hooligan, kes ütles et kõik inglise keelt kõnelevad inimesed lüüakse maha, sealsamas metroojaamas ning varsti tulevad teised temasugused. Mehel oli hommiku kohta veel tugevad viinalõhnad külje, ehk sellest vägilase sõnad. Kui ma temaga vene keeles rääkisin tundus juba, et olukord on lahendatud. Kuid pärast imepisikese fakti mainimist, et tegemist pole vene kodanikuga, tahtis tegelinski minuga seal samas rusikavõitlusesse astuda - loomulikult ma keeldusin sellest. Ei soovi hommikul vara sporti teha. Asi lahenes sellega, et räuskav Dima läks oma teed ja meie oma. Kokkuvõtteks. Välismaalased olid hirmul, ehk Dima täitis oma huligani rolli ära. Suurlinnas kohtab ka selliseid inimesi.

Elust ja olust ka natuke. Otse minu ühika taga asub korralik getojõusaal (ink. outdoor-gym). Tänaseks oleme poistega seda juba paar korda külastanud ja siiani on meeleolu hea. Põhimõtteliselt on seal kõik olemas. Üks asi millest puudust tunnen on lahtised raskused aga ka need harjutused saab tehtud. Igatahes, lihased on valusad ja trepist alla kõndida korralikult ei saa. Tänane 190-ne astmega tornituur oli pigem raske.

Vaade Püha Iisaku katedraalist

Embankment of St. Petersburg

Koht musklite punnitamiseks

Lubasin metroost kirjutada kuid jätan selle siiksi järgmiseks korraks. Seda seetõttu, et teha rohkem taustauuringuid ja katseid. Seniks aga räägin koolist. Täna (teisipäeval) olid esimesed koolitunnid: Inglise keel ehitusinseneridele ja GIS tehnoloogiad. Inglise keeles julgen väita, et õpetaja inglise keel (vähemalt rääkimine) oli halvem kui osadel välistudengitel, mistõttu vähemalt 25% tunnist oli vene keeles. Samuti kõik ülesanded olid vene keeles, mis aga tähendab, et A1 tasemel olevatel Brasiilia poistel polnud tunnis just väga palju teha (olenemata sellest, et nad inglise keelest aru said). Teist tundi võiks kõige paremini iseloomustada stereotüüpne ameerikas elav tugeva vene aktsendiga pahalane. Kui ülikond asendada AK ja maikaga võikski õppejõudu pidada Die Hard filmi osaliseks. Vähemalt tundus tunni sisu huvitav ja olenemata tugevast aktsendist oli aru saada, et õppejõud jagas teemat. Täna oli ka vene keele test, mis jagab meid rühmadesse. Tulemused pidid teatavaks tulema täna pärastlõunaks kuid nagu venemaal kombeks kirja pole siiani tulnud.

Püha Iisaku katedraal

Loomulikult olen ka kohalike venelaste ja välistudengitega suhelnud ning linna vaatamas käinud. Hetkel on üpris head ilmad olnud arvestades ütlust, et Peterburis on aastas 60 päikselist päeva. Ka vene bürokraatia masinaga sain lähemalt tutvuda, kui proovisin USA-sse kirja saata. Ka kohalikud ütlesid, et Vene Post on suhteliselt mõttetu asutus ning soovitasid välismaise DHL-ga saata. Tädi leti taga saatis mind pehmelt tagumikku (rahvusvahelisi keeli nad muidugi ei oska), sest kehva keeleoskusega välismaalane tahab США-sse kiirkirja saata.  Proovin homme teises postkontoris uuesti: loodetavasti läheb paremini. Ühtlasi sain ka analoogkaameraga filmi täis. Ehk saab lähitulevikus ka neid pilte näha.

Cпокойной ночи!

Venemaal on kõik võimalik

Admiraliteiskaja silla avamine

Seekord alustan vahva seigaga eilsest õhtust. Küll aga pean ka rääkima eelloo. Nimelt otsustasin viimase mitte nii tööka nädalalõpu tähistamiseks linna peole minna. Kogu suurem peovärk koos ööklubide ja baaridega toimub ühel tänaval - Domskaya ulitsa. Klubid suhteliselt Euroopalikud, kui välja arvata poolalasti naised laudadel ja ukseesistel. Üks vene eripära on muidugi ka. Igal pool pakutakse õhupallidest naerugaasi, mis ilmselt kohalikele ka väga maitseb: kogu kõnnitee oli tühjasid õhupalle täis. Nüüd aga loo juurde. Kuna pidutsemisest sai küllalt otsustasime minna sildade avamist vaatama - koju polnud mõtet minna, sest metroo avamiseni oli aega ja taksoga peaks mega suure ringi tegema, et mitteavatavat silda kasutada. Meie õnneks või õnnetuseks kohtusime teepeal meie ühiselamus (общежитие) elavate Itaalia tüdrukutega, kes tegid selgeks et sillad on juba kinni. Mis omakorda avas võimaluse taksoga koju minna nii et ei peaks ennast vaeseks maksma (Euroopa inimene on harjunud, et tunnine taksosõit maksab vähemalt 50 eurot). Võtsime Uberi kaudu takso, sest kohalikud proovivad suht tihti välismaalasi lohku tõmmata. Kuna meid oli viis ja kogemata tellisid tüdrukud tavalise neljainimese takso pidime juhiga ühendust võtma ja küsima võimalust kõik viis ära mahutada. Venemaal oli see muidugi võimalik. Juhiks oli kohalik Itaalias elanud noormees, kes eelistas sõidu ajal telefonis olla ja käed lahti põlvedega autot juhtida. Pärast pooletunnist sõitu mõtlesin, et onu otsustab meid sohu viia, kuna polnud varem autoga koju läinud. Google mapsi vaadates veendusin õnneks õiges marsruudis. Peatudes olin eesistujana valmis maksma, otsisin rahakotist tuhande rublase välja. Kui taksojuht ütles, et arve on 123 rubla küsisin ma kaks korda üle, veendudes, et ma valesti ei kuule. Pärast seda kui ta aga telefoni 1-2-3 kirjutas hakkasin kõva häälega naerma. Sõitsime kokku ~40 minutit taksoga ning maksime selle eest viie peale 123 rubla ehk Euroopa vääringus ligikaudu 1,6 eurot. Kuidas see võimalik on ei oska mina öelda - Venemaal on kõik võimalik.

Vaade Vere Valamise kirikule 

Nüüd aga sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Teisipäev algas sportlikult. Kerge jooks, majataguses getojõusaalis trenn ja paar geimi võrku. Sellele järgnes ülikooli linnaku tuur. Kokku on linnakus umbes 20 hoonet. Millest kõige uuem valmis 2014. aastal. Tänu suure juhi Vladimir Vladimirovitši külaskäigule. Sakslased, kes 1. septembri puhul antud hooned külastasid arvasid, et tegemist on kohaga kus uusi tuumapomme välja mõeldakse, sest erinevalt teistest majadest oli kaameraid igal pool. Samuti oli osa ruume suurte sisenemist keelavate siltide ja lukkudega  - go figure.

Pontšikud, mille järjekorras peab umbes 10-45 minutit ootama -  пышкй. Ühe hind 18 euro senti

Õhtud on ühikas suhteliselt samas taktis tiksunud. Õhtune meelelahutus paari õllega niikaua kuni babushka peo laiali ajab, millele järgneb peogrupi jagamine kaheks, et pidu saaks väiksemate tuuridega mõnes muus toas jätkuda. Ilmselt kooli algusega muutub ühikaelu rahulikumaks.

Puškini mälestusmärk - памятник

Peterburi ülikoolis on kombeks, et info edastatakse alati viimasel minutil. Ka rahvusvahelise teeõhtu kohta tuli info alles eelneval päeval. Küll aga sooviti, et igaüks oma kodumaalt midagi teistele kaasa võtaks. Ei tea kust poest Kolumbia poisid küll paari tunniga teelauale head ja paremat tuua jõuaks. Õnneks oli Orm mulle kommi kaasa andnud, mille kurvastusega lauale panin (laua alt sai ka Vana Tallinnat tee sisse).

Slovakia ja Prantsuse semudega sildade avamisel

Esimese septembri puhul oli kooli peaväljakul aktus, kus tähtsad seltsimehed tervitasid uusi õpilasi ja kiitsid vanu õpilasi. Samal päeval oli ka jalkavõistlus. Pärast pikka majandamist sain meeskonna kirja ja mehed kokku. Kaitsevägi on õpetanud, et paberi peal oskavad kõik jalkat mängida aga tegelikkuses umbes pooled ei tee jalg- ega korvpallil vahet. Ka seekord saime mänguoskustest alles esimesel mängul teada. Üks soome kutt mängis umbes Hella tasemel. Neljast mängust ühe suutsime ikka võita. Kusjuures alagrupi võitja vastu. Kahjuks kunagine Juventuse U21 kutt unustas kohale tulla, temaga oleks ehk võiduvõimalused kordades suurenenud.

Meie meeskond - Saksa, Kolumbia, Prantsuse, Soome ja Eesti liikmetega

Reedel sain võimaluse koolipoolt korraldatud giidiga tuuril osaleda. Kõndisme kokku viis tundi. Täpsemalt kirjeldavad juba pildid. Pärast sain Albertiga kokku, jalutasime linnas ringi, jõime paar õlut ja oligi aeg reedeöösesse Peterburgi sukelduda. Ööelu vahepeale käisime ka sildade avamist vaatamas. Kokku on Piiteris ligikaudu 400 silda, millest 9 avanevad igal ööl poole kahe paiku suurte laevade läbi laskmiseks. See aga tekitab olukorra, kus kesklinnast välja saamine on raskendatud, kuna suletud silla korral on kesklinna baarist koju 10 kilomeetrit, avatud silla korral aga 40 kilomeetrit. Taksoarve on seega märkimisväärselt erinev.

Puhkus. Kusjuures tänu sellele sain parima päevituse sel suvel

Camiloga klubis - hiljem tantsisid meie selja taga juba poolalasti daamid

Järgmises osas täpsemalt Peterburi metroost. Stay tuned!

Üks vahva tantsulugu ka lõppu: