Seekord alustan vahva seigaga eilsest õhtust. Küll aga pean ka rääkima eelloo. Nimelt otsustasin viimase mitte nii tööka nädalalõpu tähistamiseks linna peole minna. Kogu suurem peovärk koos ööklubide ja baaridega toimub ühel tänaval - Domskaya ulitsa. Klubid suhteliselt Euroopalikud, kui välja arvata poolalasti naised laudadel ja ukseesistel. Üks vene eripära on muidugi ka. Igal pool pakutakse õhupallidest naerugaasi, mis ilmselt kohalikele ka väga maitseb: kogu kõnnitee oli tühjasid õhupalle täis. Nüüd aga loo juurde. Kuna pidutsemisest sai küllalt otsustasime minna sildade avamist vaatama - koju polnud mõtet minna, sest metroo avamiseni oli aega ja taksoga peaks mega suure ringi tegema, et mitteavatavat silda kasutada. Meie õnneks või õnnetuseks kohtusime teepeal meie ühiselamus (общежитие) elavate Itaalia tüdrukutega, kes tegid selgeks et sillad on juba kinni. Mis omakorda avas võimaluse taksoga koju minna nii et ei peaks ennast vaeseks maksma (Euroopa inimene on harjunud, et tunnine taksosõit maksab vähemalt 50 eurot). Võtsime Uberi kaudu takso, sest kohalikud proovivad suht tihti välismaalasi lohku tõmmata. Kuna meid oli viis ja kogemata tellisid tüdrukud tavalise neljainimese takso pidime juhiga ühendust võtma ja küsima võimalust kõik viis ära mahutada. Venemaal oli see muidugi võimalik. Juhiks oli kohalik Itaalias elanud noormees, kes eelistas sõidu ajal telefonis olla ja käed lahti põlvedega autot juhtida. Pärast pooletunnist sõitu mõtlesin, et onu otsustab meid sohu viia, kuna polnud varem autoga koju läinud. Google mapsi vaadates veendusin õnneks õiges marsruudis. Peatudes olin eesistujana valmis maksma, otsisin rahakotist tuhande rublase välja. Kui taksojuht ütles, et arve on 123 rubla küsisin ma kaks korda üle, veendudes, et ma valesti ei kuule. Pärast seda kui ta aga telefoni 1-2-3 kirjutas hakkasin kõva häälega naerma. Sõitsime kokku ~40 minutit taksoga ning maksime selle eest viie peale 123 rubla ehk Euroopa vääringus ligikaudu 1,6 eurot. Kuidas see võimalik on ei oska mina öelda - Venemaal on kõik võimalik.
Vaade Vere Valamise kirikule
Nüüd aga sealt, kus viimane kord pooleli jäi. Teisipäev algas sportlikult. Kerge jooks, majataguses getojõusaalis trenn ja paar geimi võrku. Sellele järgnes ülikooli linnaku tuur. Kokku on linnakus umbes 20 hoonet. Millest kõige uuem valmis 2014. aastal. Tänu suure juhi Vladimir Vladimirovitši külaskäigule. Sakslased, kes 1. septembri puhul antud hooned külastasid arvasid, et tegemist on kohaga kus uusi tuumapomme välja mõeldakse, sest erinevalt teistest majadest oli kaameraid igal pool. Samuti oli osa ruume suurte sisenemist keelavate siltide ja lukkudega - go figure.
Pontšikud, mille järjekorras peab umbes 10-45 minutit ootama - пышкй. Ühe hind 18 euro senti
Õhtud on ühikas suhteliselt samas taktis tiksunud. Õhtune meelelahutus paari õllega niikaua kuni babushka peo laiali ajab, millele järgneb peogrupi jagamine kaheks, et pidu saaks väiksemate tuuridega mõnes muus toas jätkuda. Ilmselt kooli algusega muutub ühikaelu rahulikumaks.
Puškini mälestusmärk - памятник
Peterburi ülikoolis on kombeks, et info edastatakse alati viimasel minutil. Ka rahvusvahelise teeõhtu kohta tuli info alles eelneval päeval. Küll aga sooviti, et igaüks oma kodumaalt midagi teistele kaasa võtaks. Ei tea kust poest Kolumbia poisid küll paari tunniga teelauale head ja paremat tuua jõuaks. Õnneks oli Orm mulle kommi kaasa andnud, mille kurvastusega lauale panin (laua alt sai ka Vana Tallinnat tee sisse).
Slovakia ja Prantsuse semudega sildade avamisel
Esimese septembri puhul oli kooli peaväljakul aktus, kus tähtsad seltsimehed tervitasid uusi õpilasi ja kiitsid vanu õpilasi. Samal päeval oli ka jalkavõistlus. Pärast pikka majandamist sain meeskonna kirja ja mehed kokku. Kaitsevägi on õpetanud, et paberi peal oskavad kõik jalkat mängida aga tegelikkuses umbes pooled ei tee jalg- ega korvpallil vahet. Ka seekord saime mänguoskustest alles esimesel mängul teada. Üks soome kutt mängis umbes Hella tasemel. Neljast mängust ühe suutsime ikka võita. Kusjuures alagrupi võitja vastu. Kahjuks kunagine Juventuse U21 kutt unustas kohale tulla, temaga oleks ehk võiduvõimalused kordades suurenenud.
Meie meeskond - Saksa, Kolumbia, Prantsuse, Soome ja Eesti liikmetega
Reedel sain võimaluse koolipoolt korraldatud giidiga tuuril osaleda. Kõndisme kokku viis tundi. Täpsemalt kirjeldavad juba pildid. Pärast sain Albertiga kokku, jalutasime linnas ringi, jõime paar õlut ja oligi aeg reedeöösesse Peterburgi sukelduda. Ööelu vahepeale käisime ka sildade avamist vaatamas. Kokku on Piiteris ligikaudu 400 silda, millest 9 avanevad igal ööl poole kahe paiku suurte laevade läbi laskmiseks. See aga tekitab olukorra, kus kesklinnast välja saamine on raskendatud, kuna suletud silla korral on kesklinna baarist koju 10 kilomeetrit, avatud silla korral aga 40 kilomeetrit. Taksoarve on seega märkimisväärselt erinev.
Puhkus. Kusjuures tänu sellele sain parima päevituse sel suvel
Camiloga klubis - hiljem tantsisid meie selja taga juba poolalasti daamid
Järgmises osas täpsemalt Peterburi metroost. Stay tuned!
No comments:
Post a Comment