Yin-yang

Koolitee

Eelmisest blogipostitusest omajagu aega möödas, selleks et lugejaskonnal ikka jahedatel sügisõhtutel midagi teha oleks proovin viimased tegevused antud postituses kokku võtta. Eelmine kirjatükk lõppes rõõmusõnumiga, et saan hakata jalkat tagumas käima. Pealtnäha tore. Tegelikkuses on aga sellest jalgpallist korralik taak saanud. Eelmisel esmaspäeval, esimesel jalgpallitrennil, otsustas ilmataat minust jagu saada. Väljas küll paistis päike aga Piiteri tuul tegi oma töö, mistõttu olin terve eelmise nädala haige. Käisin küll koolis, kuid kogu ühikavälisele tegevusele ütlesin kindla ei. Õnneks saime juba teisipäeval internetiühenduse, mistõttu polnud toas ajaveetmine just liiga keeruline.

Kronstadti Püha Nikolai mereväe kirik

Interjör

Teine vaade

Enne nädalavahetuse teemadele sukeldumist räägin natuke ka koolist. Kokku valisin endale 8 ainet, mis on: English for engineers, russian language, GIS technologies for civil engineering, pеставрация зданий (vene keeles), Inspection of Buildings and Constructions, construction materials for energy efficient building, building information modeling (BIM) ja energy efficient buildings. Korrektset ainepunktide arvu ma ei tea aga ligikaudu peaks 24 olema. Kui Eestis on üks ainepunkt võrdne 26 akadeemilise tunniga, siis siin on üks punkt 30 akadeemilist tundi. Mul on õnneks vaja vaid 15 euroopa ainepunkti, seega ligikaudu 12 vene oma - pooled ained võin läbi kukkuda. Kool siiani suhteliselt lihtne olnud: kodutööd parajalt ja ained arusaadavad. Naljakas on see, et kui Eestis õppejõud ütlevad välja, et nemad piraatlust ei toeta, siis siinsed härrad ja prouad ütlevad selge häälega välja, et minge tõmmake õppimiseks vajalikud programmid torrentitest, vajadusel isegi jagavad neid. Interneti kommunism?

Selvefoto

Eelmisel laupäeval võtsin ette pealtnäha lühikese reisi Kronstadti saarele. Tegemist siis Piiterist umbes 50km kaugusel asuva saarega, mis on sildadega mandriga ühendatud. Eelnimetatud sillad toimivad ka üleujutuste barjääridena, mistõttu pole Peterburis mitmeid aastaid üleujutusi olnud. Varasemalt oli linna 300-aastase eluea juures umbkaudu 250 üleujutust - ehk peaaegu üks igal aastal. Kronstadt ehk Kotlini saar on suhteliselt väike, mistõttu pole seal ka palju teha - üks väga ilus kirik ja ongi kõik. Õnneks ei võtnud me kolmetunnist reisi ette kõigest kiriku külastamiseks vaid antud päeval toimus saarel ka rahvusvaheline wakeboardi võistlus, kuhu olid kohale tulnud ka Ken ja Simon. Oli hea tuttavaid nägusid näha ja muljetada. Poisid panid hullu ja Simon sai vist isegi finaali. Arusaamatu on muidugi see, et miks nad selle ürituse septembris korraldasid. Temperatuur oli 8-10 kraadi ja tuulega tundus see veelgi madalam. Pimeduse saabudes ja finaalide lõppedes hakkasime koju tagasi liikuma. Esialgu 30 minutit jala, siis 1,5 tundi bussiga ja lõpuks veel tunnike metrooga - selline see suurlinna elu juba on. Autoga oleks koju jõudnud 45 minutiga.

Pühapäeval kutsus toakaaslane rulatama. Ta oli loengus tuttavaks saanud ühe vene kutiga, парень Dima, kes meile lahkesti kohaliku skeidimaastiku tutvustas. Käisime linna uuselamurajooni kõrvale tehtud suhteliselt tutikas betoonpargis. Siinsele elule kombekohaselt ehitatakse uusi asju aga vanu korda ei tehta. Vähemalt nii oskas Dima rääkida. Pärast paari tundi võtsime kodutee ette, käisime söömas ja võtsime kodus Dimaga ühe õlle. Joogi kõrvale õpetas ta kohaliku sõnavara, mida sündsas kirjutises nagu see on avaldada ei kõlba.

Betoonpark uute "hrutsovkadega"

Pärast kahte esmaspäeva julgen öelda, et sinised esmaspäevad väärivad oma nime. Kui tavaliselt inimesed kiruvad nädala alguse hommikuid siis tundub, et mulle ei sobi õhtud. Sel esmaspäeval, kui olin haigusest taastunud, otsustasin järjekordse teekonna jalkatrenni võtta. Kahjuks ka seekord ei soovinud kõrgemad jõud mulle jalgpallist rõõmu pakkuda. Pärast harjutusin sain umbes 15 minutit mängida kui sain vene jõulist jalgpalli tunda ja korraliku põntsu vastu vasakut jalga. Esialgu mõtlesin, et kannatan ära kuid kui pärast paari minuti ka kõndimine võimatuks muutus otsustasin platsilt lahkuda ja koju minna. Huvitav mis mind järgmisel esmaspäeval ootab. Elame-näeme.

Parem jalg

Halvem jalg e. vasak

Vigastuse tõttu hoidsin nädala esimesel poolel madalat profiili, Küll aga võtsin nädala selgroo murdmisest osa. Nimetl on meie rahvusvahelisel ehitusinseneride seltskonnal kombeks igal kolmapäeval pärast kooli kuskil kohvikus/pubis maha istuda ja natuke muljetada. Eelnevatel nädalatel ma käinud pole, mistõttu võtsin seekord eesmärgiks nendega liituda. Käisime väga mõnusas Gruusia restoranis - jõime savitopsidest veini ja sõime hatchapurit. Nagu juba varasemates postitustes olen maininud on siin väljas söömine suhteliselt odav, kui õigeid kohti tead muidugi. Kursuse üritusele samale päevale olid naabritüdrukud planeerinud ka tasuta toidutegemise koolituse, otsustasin nendega liituda. Minu ja ka nende õnnetuseks oli tegemist vaid müügiüritusega, mis tutvustas tulevaid koolitusi, seetõttu ka tasuta üritus. Õnneks pärast kahte ja poolt tundi saime ka toitu näha. Kokk valmistas medium-rare steiki, maitsta kahjuks ei saanud. Seega võib lugeda ürituse meie jaoks läbikukkunuks.

Hatchapuri 

Eile sain oma sõpradega kokku Albertiga, kellega võtsime mõned õlled ja muljetasime elus-olust. Täna reede puhul väiksema seltskonnaga sotsialiseerumine plaani võetud. Eile lükati meil radikad sisse, tundub et WINTER IS COMING. Olge mõnusad! Võimalik, et järgmisel nädalal saan juba pilte lumest pakkuda.

Vene laste liuväli