Friday, August 30, 2013

Varsti koju

Varsti koju aga enne tuleb võtta paradiisisaarelt veel viimast. Eile tuli Priidik siia, käisime temaga koos pidutsemas. Päris huvitav niimoodi eestlasi siin kohata. Maril oli täna viimane tööpäev ja nüüd on ta vaba hing, mina aga käin veel paar päeva tööl ja siis saab täiega nautima hakata.

Nädala tagasivaade. Filmikatelt saime auto jälle ja trippisime koskesid vaatama. Esimesena käisime kohas, kus peaks olema siinne kõrgeim kose vettehüppe koht, nimeks Maunawili falls. Ma kahjuks hüppama ei hakanud, kuna olin eelmine päev külmetada saanud ja enesetunne oli kehvavõitu. Teised proovisid ära - kõrgust umbes 10m. Teiseks kohaks oli mulle juba tuttav kosk, nime ei mäleta aga keda see ikka väga huvitab. Teistele meeldis - siiani ilusaim kosk. Ilmselt ka kõrgeim.
Maunawili falls

Mäkdoonaldsi avamisel käisime Andrese ja paari inimesega veel. Lõime ennast kodus korralikult ülesse ja viskasime kaasas olevatest riietest kõige viisakamad selga - ei saanud erilist vastuvõttu, kahjuks. Küll aga saime .99$ dollarisi bigmac burgereid ja muud head paremat. J oli söömisele ka oma panuse andnud. Sellest üritusest võite pilte vaadata lõustaraamatus.

Mari töökaaslastega käisime Koko Headis - mägi, kust avaneb maaliline 360 kraadi vaade. Mäkke minek oli tüütu, kuna päeval on siin ikka päris palav. Päike küttis otse selga ja varju ei olnud võimalik leida. Õnneks oli meil vett küllalt kaasas ja aega piisavalt, et rahulikult mäkke matkata. Trepiastmeid oli wikipedia andmeil kõiges 1100.

Tüdrikud
 Pärast matka soovitas Jayden, pildil parempoolne, meil maitsta kohalikku Mochi jäätist, mis peaks olema mingisuguse riisikatte sisse pandud jäätis. Päris hea oli.
Mochi jäätis

Järgmine päev läksin teiste tüdrukutega ja taaviga randa. Tegelikult külastasime mitut randa. Alustasime kõige kaugemast, Lanikai rannas, ja liikusime kodule lähemale. Lanikai rand omab väidetavalt kohta maailma kümne ilusaima ranna tabelis. Mulle meeldis teine rand rohkem. Selleks oli Waimanalo beach. Vähe rahvast, ilus liiv, puhas vesi - oleks rohkem sõpru ja õlut oleks pöörfi. Viimaseks rannaks oli Sandy Beach, mis on tutnud oma suurte lainete poolest. Lainet nimelt murduvad otse rannas. Ehk siis nõrganärvilistel mitte sinna minna. Paar korda ikka oli, kus 3 meetrine või kõrgem sein oli sul ees ja viskas su nö pesumasinasse . Ulme, mis lained ikka. Väidetavalt saab seal ikka inimesi igaastaselt surma, vigastada ilmselt igapäevaselt. Tagasiteel käisime vanas heas China Wallsis päikeseloojangut vaatamas, #niiilus.
Lanikai beach

China wallsi
Täna aga oli suursündmuseks jalgpalli hooaja avamine. Ehk siis gameday. Omavahel võtsid mõõtu University of Hawaii ja University of Southern California. Rahvast oli murdu ja staadion oli suur. Kuna me jäime natuke hiljaks oli juba parklast kuulda rahva juubeldusi ja "defence" karjumist. Võttis kõhedaks küll. Kahjuks kodumeeskond kaotas 13:30 aga pole hullu. Hooaeg on alles ees ja vastaseks oli tugev meeskond. Mäng ise oli huvitav ja kohapealt vaadata oli hea kogemus. Tätte topeltgarantii ka kiidab.

Turistikas

Snikersid enne mängu

Poolaja show
 Panoraamide seeria vastupidises järjestuses:
Fail gameday

Lanikai beach

360 kokohead

Tundmatu kosk

Teel Mauna Wilisse - dzungel
Juba vähem kui nädala pärast oleme paradiisist lahkunud suurde New Yorki.
Seniks aga nautige viimaseid päevi enne kooli!
Kaspar

1 comment:

  1. päris norm, meil sama mõnus siin rannad kosed

    ReplyDelete