Max Farmers

Vahepeal jäi jälle pikk paus sisse, kuna läks tegudeks ja ei olnud aega ega viitsimist kirjutada. Igaljuhul, mingiaeg detsembris hakkasime Joanni, Sandri ja Tauriga mõtlema farmi liikumisele, Perth on küll hea koht, kuid ilma teatud asjadeta on seal hakkama saamine veidi keeruline, ning kuna mul oli puudus just nendest asjadest, ning rahaline seis ei võimaldanud ka lubada noid tol momendil, siis pidasin parimaks uurida farmi minekut, teised 3 venda olid ka sellest huvitatud, ning nii saigi üks kiidulaulu täis kuulutus üles pandud, esialgu oli tagasiside praktiliselt 0, ning otsustasime, et oleme uue aastani Perthis, ning kui siis ka midagi kuskilt kuulda pole, siis lähme järjest farme läbi sõitma, meie õnneks sain ma 17. detsemberil kõne ühelt naljakalt vanamehelt nimega Jeff, kes uuris meie oskuste kohta, ning pärast mu muinasjuttu arvas, et me oleksime talle üsna kasulikud tegelased siin farmis. Järgmise päeva õhtul kella 22ks olimegi farmis kohal, esimene mulje oli suht ehmatav. Siia sõites arutasime ja oletasime, et äkki on tegemist mingi rikka farmeriga, kes jõuab palgata 4 backkpackerit ja neile 20taala tunnis maksta ning veel eraldi maja elamiseks neile anda, ühesõnaga, nii see polnud. Majas elas peale meie veel üks iirlasest neiu, maja ise on ehitatud 1956 aastal ja erinevaid putukaid ja muid tegelasi täis, kes üritavad olemise võimalikult ebamugavaks teha, peab tunnistama, et me olime üsna pettunud selles, linnapoisid nagu me oleme. Mida aeg edasi läks, seda rohkem me harjuma hakkasime ja nüüdseks oleme täiesti rahul ja aru saanud, et tegelikult oleks võinud palju hullemini minna, ning see mis meil on, on ikka üsna hea.


Töö kohapealt, esimene päev nägi välja selline: tutvumine Jeffiga, tööülesannete kätte jaotamine, mina ja Joann pidime keevitama, Sander ja Tauri pidid traktoritega mässama. Nagu ennist mainitud, siis see kiidulaul, mis ma Jeffile peale lasin andis talle mõista, et me oskame kõike teha, alates keevitamisest lõpetades kõigega mis ta mult küsis. Esimese päeva tulemus, keevitus oli päris pask, Sander sõitis ühe traktoriga vastu Jeffi autot nii et Jeff backflipiga ise nahhui lendas sealt, ning tagaluuk mõlki jäi. Kokkuvõtvalt: KINO! Jeff sai aru, et keevitada me ei oska, ning proovis meid fencingu alal, ütleme nii, et aia saime me valmis küll, aga möödapanekuid oli tema arust liiga palju ja pmst saame igapäev üldse puid alla, kuid vanamees siiski hoiab meid veel siin ja üritab ikka võimalikult palju meid tööle rakendada, mis on respect. Nii meie päevad siin liiguvadki, üritades tööd teha ja raha kõrvale panna. Kuu aega oldud, mis need 2 kuud siin veel olla on, kannatab ilusti ära loodetavasti.

Vabal ajal oleme käinud kossu mängimas, ning kui on ilusad ilmad, käime rannas, mis on täiesti ränk, kui ilus. Valge liiv, helesinine vesi, suured lained ja väga minimaalselt rahvast, maximaalselt ise näinud 6 - 8 inimest peale meie rannas, randa saab autoga sõita ja autost veeni on 10 sammu, väga mõnus ja mugav, nagu filmis. Kui ilmad on sitad ja tööd teha ei saa, siis oleme iirlastega jooki ka pand, mis on tegelikult suht masendav, istud siin majas keset metsa, jood end täis ja hommikul ärkad rõveda pohmakaga, ning mitte midagi pole teha ega kuskile minna, aga eks see kõik paneb jälle rohkem hindama seda elu mis linnas on, ning ma ei kujuta ettegi seda tunnet, kui kunagi linna tagasi saab ja seal omi asju tegema hakata, tuleb üks ilus päev, kui kunagi sinna tagasi saab

Ega mul väga rohkemgi öelda pole, proovin veel pilte siia juurde panna, et te ka aru saaks mis ja kuidas siin osad asjad välja näevad. Proovin järmise posti teha üsna varsti ja seal kirjeldada aastavahetust, mis oli suht seiklus ja meeldejääv sündmus usun, et meile kõigile.