Uued tuuled

Patricku kass Kla

Keegi pidas pulmi Balboa pargis, hakkasin pulmafotograafiks

Pärast roadtripi tegelesime põhiliselt couchsurfimise ja San Diego avastamisega. Esimeseks hostiks oli meil nibuneediga 41 aastane Patrick, kes andis meile häid tippe, mida kuhu vaatama minna ja kes oli hoolimata vanusest üks päris nooremeelne vend, kellega sai räägitud poliitikast, muusikast ja filmidest, magamiseks oli suur punane lahtikäiv diivan, kuhu ilusti kaks rasva magama mahtusid. Päevasel ajal olime väljas linna avastamas, sest Päts ei luband meil koju jääda, arvatavasti nägi näost, et muidu oleksime korteri tühjaks tassinud, aga tegelikult oligi see hea, et meil ei lubatud koju vedelema jääda, sest näha on päris palju seal linnas, märkimisväärseimad kohad olid imo Balboa Park, mis kujutas endast väga suurt parki kus oli mitmeid muuseume ning USS Midway museum, mis on endine lennukikandja millel on mitmed lennukid ja helikoptereid, seal sai tutvuda pilootide ja muude emalaeva crew elutingimustega, mis olid päris p*tsis ikka. Päts hostis meid pühapäevast reedeni.

Reedel panime LA-sse Lakersi mängu vaatama, mille hulgas saime näha ka Twilight Zone nimelist asja, lähemal uurimisel selgus, et tulemas on uus osa, mis esilinastub esmaspäeval, ning sajad inimesed, kes seal kino ümbruses telkisid, ootavadki just seda samust filmi, mis oli suht naljakas. Mäng oli cool, Lakers võitis, publikut oli palju, show oli võimas ja popcorni refill oli tasuta. Üpris viimasel minutil saime ka hosti endale, kelleks oli James. James oli mees, kes helistas 3 korda ja küsis kas me oleme San Diegos, samalajal kui me tema maja ees teda ootasime, kohale tuli ta oma Civicu ja ühe sõbraga, mõlemad olid purjus ja tahtsid burritot sööma minna, mida me ka tegime. Jamesil oli ka housemate Adam, mõlemad olid väga 420 sõbralikud ja näitasid lahkesti meile ka oma aeda, kus kasvasid tomatid, chillikaunad, kurgid (James oli taimetoitlane) ja kanep. Kui Pätsi kodu oli seest viisakas ja mõnus, siis nende kahe potheadi kodu oli suht mitte meie maitse, erinevate mõtteinimeste plakatid seintel, kuivand roosid ja palvehelmed igalpool, toad täiesti sitased ja haisevad, korralik hipi peldik ühesõnaga, tüübid ise olid jutu poolest täitsa lahedad sellid muidu, aga koristamisest polnud ilmselt kumbki kunagi midagi kuulnud. Õnneks samal öösel kui seal magama hakkasime jääma sai Andre smsi ühelt hostilt nimega Zenab (kutsusime Zen-iks teda), kes ütles, et võib meid hostida, niisiis järgmine päev saigi asjad kokku korjatud ja Zeni poole ajama pandud.

Joogid @ Firehouse

Zen elas Pacific Beachil suures ja ülimõnusas korteris, talle meeldis juua ja naerda hoolimata sellest, et ta 30 oli, suhtumiselt võis pakkuda, et tegemist on 20 aastase neiuga, mis sobis meile väga hästi, sest me polnudki veel nö San Diego ööelu näinud. Zen vedas meid oma lemmikkohta milleks oli Firehouse ja kuna ta seal veel töötas ka, siis sai ta tasuta jooke meile koguaeg, ning sebis guidodest turvamehed ära, et nood Andre ka veel sisse lubaks. Kõik oli perfect, päeviti käisime erinevates outletides riideid otsimas ja õhtuti kostitas Zen õlle või mõne shotiga jälle, vaatamata meie juhtumistele tema kodus oli tal alati chill ja shit happens suhtumine, mis tegi seal olemise eriti mahedaks. Ülimõnus pleiss kus viimase nädala sai veeta, kui lõpuks postkaardid saadetud, kingid ostetud ja kohvrid pakitud, Zeniga kinos käidud, oligi käes neljapäev, et San Diego lennujaama minna ja sealt lennukiga Hiina lennata, kus passisime 15h "Award-winning, amazing Guangzhou Airport"-is, mis oli päris korralik pellar ja ei kujuta ette mis awarde see koht võitnud on, lõpuks jõudsime kohale sihtpunkti milleks oli Perthi lennujaam, kuhu tulid vastu meile Ketlin ja Heikki (Andre õde ja tema bf), kes tõid väsinud pekid koju ära puhkama.

Jägermeister Albre uudistamas uut suksut, mille tegi kuulsaks Meelis Joost, Saab 9-5te!

Pärast paari tundi und saime üle pika aja taas kokku Kaspari ja Mihkliga, kellega ülejäänud päeva koos ringi sai käidud ja Mihklile uus autogi soetatud. Järgnevad paar päeva käisime ühe naise aias tööd tegemas, et rahad tasku saaks pista kohe ja tuju hea saaks, mis ka õnnestus. Nüüd oleme aktiivselt mõlemad tegelenud püsiva töökoha saamisega, ning nv-ks sai Andre jälle õnneks meile mingid otsad, kust siis jälle väiksed summad tasku saab panna. Vahepeal sain kokku veel Joanni ja Sandriga, kellega käisime tööbüroos ära ja üle pika aja sai muljet panna ja naerda igast sita üle mis juhtunud on, ning eile sai Andre endale auto, millega kohe siis Tauri ja Alani poole kihutasime.

Edaspidi ongi nüüd plaan siin stabiilsele joonele saada, et saaks kindlale tööle ja raha kõrvale panna, et järgmine aasta uuesti USA tripp ette võtta, sest vaadata on seal veel palju ja Las Vegast ei saanud nautida nii nagu oleks tahtnud, siis tuleb see kindlalt uuesti ette võtta.

City Beach