7. nädal paradiisis

Sellest tuleb üks pikk postitus, kuna pole pikalt kirjutanud aga tehtud on vahepeal palju.

Lambine kiirtee ja Mari

 Hakkan sellest pihta, et eelmine kolmapäev ütles mu mango/warehouse´i boss, et kuna business got slow ei saa ta meid igapäevaselt töö hoida. Ühesõnaga lasi lahti! Ta küll ütles, et ta helistab meile ja kutsub tagasi kui vaja aga siinset tagasihelistamise poliitikat ma tean. Aga pole hullu, saingi natuke puhata ja ringi käia. Tänaseks teen ma juba üht flaikutööd ja teenin kaheksa daala  tunnis mittemillegi tegemise eest. Siiani olen palga ka kohe kätte saanud.

Pali Noche panoraam

Kuna ma olin töötu ja Maril oli vaba päev, otsustasime minna kohaliku loomaaeda. Üldiselt oli koht kena aga nii suuruselt, kui ka loomade arvu poolt väiksem, kui Tallinna Loomaaed. Loomadest väga juttu ei ole, seega keskendume piltidele.

Järjekordne avataripuu

Suured kilpkonnad

Jõehobu - huvitavaim tegelane

KKK

Veel kitsi

Laste loomaaed

Mari tubli tööinimesena läks tööle, mina aga matkama. Ehk siis, järgmine päev üritasime Pali Nochet võtta. Algus oli suhteliselt järsk. Liikusime aeglaselt läbi okste rägastiku. Tegemist siis rajaga, mida tavaturistid ei tea. Meil oli kohalik Muwa (Miša) giidiks kaasas. Kui järsem osa läbi sai ja põõsastest välja jõudsime avanes juba "vaade". Edasi läks teekond mööda kivist pinnast, kusjuures tuul räsis meid päris korralikult. Tegemist oli keskmisest raskema rajaga, mistõttu saime üles-alla ronida ka mööda vertikaalseinu - käte ja nööri abil. Ükshetk, pärast ~10m kõrguse seina ületamist, pidime peatuma, sest edasiminek oleks olnud eluohtlik. Ülesse oleks ilmselt saanud aga allatulemisega oleks raskusi tekkinud. Tipus sõin mäki burksi, küll maitses hästi.

reidikas

Seen ukerdab

pilt joast

Maarika, Marx, mina ja Seen - pildi tegi Miša

Vaade Kailuale

Margo väikesel seinal

Margo suuremal seinal

Hansu sõbrants Prantsusmaalt - Sofie

Hans kõige rängemal seinal

Seen ja vallutamata jäänud tipp

Kuna matk jäi poolikuks otsustasime oma lõbusa seltskonnaga uude kohta liikuda. Kohaks oli siis üks juga, mille nimi mulle praegu meelde ei tule. Igatahes, see oli ühe veehoidla juures, kust saab awesome freedive´i teha. Veetorni otsast veehoidlasse  - kahjuks oli praegu vesi liiga madal, et hüpata. Enne äraminekut käisime veel kuningas Kamehameha iidsetest varemetest läbi. See oli päris mõttetu nagu tavaline kokkuvarisenud Eesti kividest talumaja. Rohkem pilte joa ja kuninga kodu kohta tulevad loodetavasti hiljem.

Veehoidla juures üks spot

Järgmisel Mari vabal päeval läksime menukasse Pearl Harbourisse. Iseenesest huvitav muuseumipäev. Nägime mõningaid sõja- ja allveelaevu, torpeedosid, suuri kahureid ja muud vahvat ajaloolist kraami. Ameeriklastele kohaselt olid japsid väga halvad ja seal lehvisid igalpool ämeerika lipud - patrioodid vist. Ajaloo kohta sai mõningaid uusi asju teada, ehk siis igati hariv hommikupoolik. Tagasiteel koju uurisime Downtowni. See nägi välja suhteliselt sarnane Tallinna uuemale kesklinnale - madalad majad üksteise otsas. Kohati oli mõni kirik või vanem maja ka vahel. Kohalikus Coscos, pmst hulgiladu, käisime ka. Sisse sai ainult klubikaardiga aga eestlastele kohaselt läksime me nö tagant uksest ilma kaardita sisse. Pood oli nagu pood ikka aga seal ees oli ülikõva söögikoht. Nägi suhteliselt rott välja aga 1,5 daala eest sai joogi ja hotdogi, mis on siin ikka väga odav. Sealt sain ma ka kõige paremat toitu siiani - chicken bake´i. Tegemist oli siis juustusaia sisse pandud kana, peekoni ja kastme roaga, mis oli pealt üleni juustuga praetud. Maitse oli jõhkralt hea. Ostsime ühe koju kaasa, et pärast süüa. Oleks see koht vaid kodule lähemal...

Uppunud USS Missouri ja selle memoriaal

Torpeedo, lennuk? ja USS Bowfin

USS Bowfin teise nurga alt

Guns blazin

Hea mõnus snorkeldada

Kõige kõvem memorial ja koht kus USS Missouri sodix lasti

Cosco söökla - kõige odavam ja parem söök siiani

Kesklinna teater

Cosco chiken bake - megahea

See pole veel kõik! Eile käisin flaikutöö hommikuse ja õhtuse vahetuse vahepeal saarel natuke ringi. Plaanis oli cliffdive´da. Alguses läksime kohe Makapuu Tide Poolsi juurde, mis on tõusus ja mõõna koostööl tekkinud väikesed basseinid. Seal sai natuke ujutud ja goproga kalu filmitud. Kui õlled, sõbrad ja grill kaasa võtta on suurepärane koht, kus pärastlõunane grill teha. Sealt liikusime edasi juba kaljudele - China Walls. Hüpe ise oli lowtide´i ajal kõigest nelja meetri kõrgune, kui aga laine tuli, said pmst vette astuda. Ehk siis lained olid seal kohas liiga suured. Mõned kutid surfasid seal kaljude kõrva - tundus minujaoks suht halb mõte. Hüpe ise oli kerge, ootasid väikese laine ära ja hüppasid. Väljatulek aga oli ülimalt raske. Taavi näiteks proovis 10minutit veest välja tulla, enne kui välja sai. Üles tulekuks oli kolm astet. Esimesele astmele saamiseks pidid ajastama keskmisest väiksema lainega ennast õigesse kohta, et astmele saada. Kui liiga väikse lainega läksid, ei ulatunud astmele ja liiga suure lainega ei leidnud seda lihtsalt kätte. Mul juhtus selline tore asi, et sain mina siis esimesele astmele - normaalse lainega, kui järgi tuli keskmisest suurem laine, mis mind rõõmsasti kaljudesse peksis. Loo moraal - ei tasu ronida igalepoole. Joppas, et alguses kohalikega rääkisime, kuna hüpata ja kuidas välja saab. Vastasel juhul oleks üritus suht halvasti võinud lõppeda.

Makapuu Lighthouse Trail - ehk rada kuidas basseinide juurde saab

Basseinid

lihasööjataim

Minu verine jalg - ggawp

China walls

China Walls´il hüpatud, liikusime järgmisesse kaljuhüppe kohta. See oli aga ulmeline. Koha nimi oli Spitting Caves - nimi tuleb siis sellest, et seal on kalju sees üks kooba, mis laine ajal nö vett purskama hakkab. Pärast näete pilti, siis saate paremini aru. Hüpet ma väga ei põdenudki aga sealt väljasaamine tundus kordades raskem kui eelmises kohas. Miša ütles, et ta on näinud, kuidas üks vend sealt hüppab ja too ootas 10 minutit õiget laine kombot ja luges sekundeid, et hüpata. Pärast koha nägemis kõik preflop foldisid selle hüppe. Sellest kohast natuke edasi pidi üks veel kõrgem hüpe olema. Kui see koht oli väidetavalt 65jalga -19m siis järgmine koht pidi olema 85 jalga - 26m. Seda viimast me vaatama kahjuks/õnneks ei läinud. Koht ise oli rahuliku elamurajooni lähedal ja kaljude üleval oli näha arvatavasti millikate kodusid.

Koht, kus hüpata

Ilus helesinine vesi

Lainet pole

Laine on

Millikate majad

 Nagu ma eos arvasin, unustasin ma ühe päeva vahelt ära. Andres ostis omale longboardi ja tahtis sellega sõitma minna. Niisiis pidin minagi omale laua saama. Laenasin Taurilt pennyboardi - umbes 25cm pikkune rula. Võrreldes Andu lauaga, oli minu oma natuke üle kahe korra lühem. Sõitsime Ala Moana Beach Parki, kuna seal saab pikalt mööda ranna äärt sõita. Ühes kohas ronisime ka muuli taolisele asjale, et laineid pildistada. Kõik oli tore, selle ajani, kui ootamatult tuli üks natuke liiga suur laine mulle otse kümpi. Mul oli telefon muidugi käes, et tulevast lainest pilti teha, seega telefon sai natuke märjaks. Paar päeva ei olnud mind kuulda ja automaatselt pani telefon valjuhääldi peale - tänaseks juba korras.

Diamond head ja Waikiki beach

Pilt tehtud vahetult enne märjaks saamist

le laine

Andu cruisimas

Whooh! Päris pika postituse sai. Aga nagu juba vanarahval kombeks öelda oli: "pikk jutt, sitt jutt!". Eks seda otsustab juba igaüks ise, mina aga suundun magama, sest sellise monsterpostituse tegemine väsitas korralikult ära. Endiselt pakun võimalust skypeda ja kui kellelgi on mingeid erisoove või soovitusi võib lahkesti kommentaariumis teada anda.

"Piic, armastus ja metsaloomad" - Chalice
Kaspar